Hispaania abipalve ennustab inflatsiooni

Rahulolematus sellise lahendusega on aina kasvamas, mitte ainult Kreekas, vaid, nagu näitasid valimised, ka Prantsusmaal. Teine ja ajalooliselt enim kasutatud lahendus võlalõksust pääsemiseks on ristivastupidine: paisata majandusse raha juurde ja tekitada inflatsioon. Viimane toob küll kaasa säästude kahanemise, kuid väldiks deflatsioonilist lõksu ja kohendaks hinnakorrektsiooni kaudu õigele tasemele riikide konkurentsivõimet.

Kuigi inflatsiooni mõttega on flirditud (Euroopa Keskpank laenas pankadele 1 triljon eurot), seda reaalse lahendusena endiselt laual ei ole. Vastupidi, EKP juht Mario Draghi on kinnitanud, et inflatsiooni ohjamine on „kindlalt ankrus”. Lisaks, Euroopa majandusmootoriks oleva Saksamaal on ajaloolistel põhjustel suur hirm inflatsiooni ees. Ja nende hääl on esialgu peale jäänud.

Kui kõik võimalused lauale reastada, ei tohiks inflatsioonistsenaarium tähelepanuta jääda. Kumbki lahendus pole hea, kuid kui juba peab ise kokkukeedetud mõru suppi sööma,  tuleb ka arvestada, et deflatsiooniline oht on võrreldes inflatsioonihirmuga euroalale rüüstavam.

Vastuargument võib olla, et nii jääb ära sisuline kohanemine. Selline väide vaatab aga mööda tõsiasjast, et praegune probleemi üheks osaks on konkurentsivõime. Ehk et näiteks Kreeka ja teiste probleemsete riikide tooted, kaubad ja teenused on ülehinnatud. Kui hinnalangetus läbi viia, siis paraneb ka nende konkurentsivõime. Teisisõnu peabki elustandard langema, küsimus on kuidas seda teha.Samuti vaatab vastuargument mööda sellest, et poolehoid kui ka poliitiline tahe kärbeteks on kahanemistrendis. See tähendab, et surve kasinusest loobuda lähiaastatel aina kasvab, mida selgelt näitasid ka viimased valimised Prantsusmaal ja Kreekas. Samal põhjusel kukkus näiteks ka Hollandi valitsus.

See aga omakorda tähendab, et mingi hetk jõuab Euroopa punkti, kus vastupanu soovile kärpeid piirata või neist loobuda ületab taluvuse piiri. Kuna ainukeseks alternatiiviks on inflatsioon, kasvab omakorda surve kasutada seda meetodit. Seda enam, et alternatiiv, jätkata samal deflatsiooniteel, on sama kurjakuulutav, ennustades mustemas stsenaariumis majanduste kokkukukkumist, riikide kaost ja inflatsiooni. Seega on alust arvata, et inflatsioon tuleb igal juhul, küsimus on vaid selles, millal ja mis tingimustel.

Eesti võimalik vastuseis inflatsioonile oleks pigem ideoloogiline, sest laias Euroopa mõistes oleks Eesti kaotused suhteliselt väikesed. Eesti inflatsioon on niigi üks Euroopa kiiremaid ja viimase 20 aasta lõikes saab seda hinnata sadades protsentides. Küll aga nulliks üle-Euroopaline inflatsioon Eesti „kangelaslikud” kärped. Teisalt saame end lohutada, et jääme endiselt eeskujuks, sest võlakriisi lõpuks jõuab Euroopa paratamatult üha lähemale meie tasemele, mitte vastupidi.

Autor: Vilja Kiisler, Harry Tuul