Riigikontroll: õlitööstused maksavad liiga vähe makse

Riigikontroll viitab sellele, et viimase 14 aasta jooksul on põlevkivi tarbimine kasvanud kuue miljoni tonni võrra, saavutades 2011. aastal Eesti iseseisvusaja kõrgeima taseme 18,5 miljonit tonni aastas. Järgmistel aastatel sõltub põlevkivi tarbimine eelkõige õlitootjate plaanidest ja riigi kehtestatud kaevandamismahust. Kui vaadata põlevkiviõli tootjate kavasid, võiks põlevkivi kaevandamismaht ulatuda kuni 25 miljoni tonnini aastas.

Toodetud põlevkiviõlist viidi mullu Eestist välja 78%. Põlevkiviõli eksport on 14 aastaga kasvanud ligi kaheksa korda. Põlevkiviõli tootmine on kõrgete naftahindade mõjul aastatel 1999–2012 stabiilselt kasvanud ja taganud õlitootjatele väga hea kasumlikkuse. Suured kasumid on julgustanud õlitootjad tegema plaane tootmise mitmekordistamiseks.

Põlevkivitoodete eksport on ühiskonnale kasulik vaid juhul, kui tootjad korvavad põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega Eestis tekkiva keskkonnakahju ning riik saab põlevkivikasutamisega seotud ettevõtjate kasust õiglast tulu. Eesti pole kehtestanud ühtegi sellist maksu, mille esmane eesmärk on teenida põlevkivitoodangu pealt riigile tulu. Riik on pidanud seni vajalikuks nõuda põlevkivi kaevandamise ja töötlemise eest vaid keskkonnatasusid, et mõjutada ettevõtjaid kasutama loodusressursse säästlikult ja heastada tekitatud keskkonnakahju.

Konkurentsiameti tänavusest analüüsist selgub, et põlevkivi kaevandusettevõtte kasumlikkus on 13%, elektritootmise eeldatav kasumlikkus avatud turul 33% ja õlitootmise kasumlikkus 83%.

Elektri- ja õlitootmise suurele kasumlikkusele on ühelt poolt kaasa aidanud elektri ja põlevkiviõli kõrge turuhind, kuid ka odav põlevkivi, väiksed keskkonnatasud ning põlevkiviõli maksustamata jätmine. Riigikontrolli hinnangul tuleks ka Eestil senisest tunduvalt enam väärtustada põlevkivi.

Üks variant on näiteks kaaluda võimalust maksustada õlist saadav tulu. Näiteks teenis riik 2012. aastal õlitootmisest riigimaksudena (keskkonna-, tööjõu- ja aktsiisimaksud) ca 12 miljonit eurot, samas kui õlitootjate ärikasum oli ca 91 miljonit.

Arvesse võttes õlitootjate plaani toota 2020. aastal ca 1,8 miljonit tonni õli, kasvaks eeldatav ärikasum sel juhul 288 miljoni euroni. Juhul kui riik rakendaks ka kõige tagasihoidlikuma arvestuse kohaselt näiteks 25% tulumaksumäära õlitootjatele, laekuks riigieelarvesse 2020. aastal 72 miljonit eurot lisatulu. Oluline on märkida, et riigiettevõttest on riigil võimalus tulu välja võtta dividendidena, kuid eraettevõtte puhul see võimalus puudub.

Põlevkivi kaevandamisest ja kasutamisest õiglase tulu saamist on arutanud ka valitsus. Valitsuse tegevusprogrammis seati eesmärk uurida põlevkivi riigitulu võimalikku kehtestamist. 2013. aasta kevadeks valmiski rahandusministeeriumil valitsuse tarvis põlevkivi maksustamise analüüs.

Paraku välistati analüüsis põlevkivi kasutamiselt teenitud tulu maksustamine, kuna see ei sobivat kokku Eesti maksusüsteemi põhimõtetega. Valitsuse istungil ei suudetud maksumuudatustes kokkuleppele jõuda ning teemaga tegelemine otsustati peatada 2016. aastani.

Põlevkivi maksustamise otsustamise edasilükkamine aastasse 2016 tekitab paratamatult küsimuse, kas energiamajanduse arengukava ja põlevkivi arengukava valmimine aastaks 2015 on otstarbekas.

Riigikontrolli arvates tuleks põlevkivi ja sellega seotud riigitulu maksustamise küsimused kokku leppida enne 2015. aastat, kuna energeetikat puudutavates arengukavades pole põlevkivi kasutamise maksustamist lahendamata võimalik seada selgeid täidetavaid eesmärke ega tegevusi põlevkivisektori arendamiseks. Samuti vajavad selgust põlevkivi töötlejad, kes kavandavad suuri investeeringuid õlitootmisesse.

Autor: Alyona Stadnik, Kristi Malmberg