Alar Karis: verevahetusest ühiskonnas ei pääse poliitikute, ametnike ja ettevõtjate kõrval ka president

Kolm ja pool aastakümmet tagasi, kui nõukogude väeosad olid Tallinna poole teel, lõi Vello Enniste oma töökaaslastega veoautodele hääled sisse, laadis kruusa täis ja sõitis Toompead kaitsma.

“Meid võeti hästi vastu. Saime kohapeal käepaelad, kodukaitse lindid. Ega relvi ei olnud, pidi oma rinnaga kaitsma,” meenutab ta.

Paljudel meist on sellest augustist oma pilt. Ka minul.

Kui noortel on soov asju ära teha – mitte ainult sõnana pusa peal, vaid ka tahtena selle all – , siis tuleb anda võimalus. Nii nagu see oli mitu põlve tagasi Oskar Lutsu “Suve” Ülesoo talus. Miks peaks nüüd teisiti olema?

Verevahetusest ühiskonnas ei pääse poliitikute, ametnike ja ettevõtjate kõrval ka president. Loodan ealist mitmekesisust leida ka erakondade nimekirjadest lähenevatel riigikogu valimistel.

Eelkõige aga ootan rasketel ja ebamugavatel teemadel ausat kahekõnet. Et omaenda hääle üha uuesti ja uuesti kuulamise asemel kasvaks huvi teise kogemuse ja seisukohtade vastu. Nii ehk jõuaksime seni avastamata mõteteni.

Me kõik väärime realistlikke lubadusi ja mõtteselgust. Ja mis peamine: võimu nimel võideldes ei tohi silmist lasta tulevikku ja koostööd selle heaks, riigimehelikkust.

Tuleviku Eesti kujundamisel on lisaks noorte senisest suuremale usaldamisele oluline panustada järgmise põlvkonna haridusse.

Riigikaitses oleme selgelt aru saanud, et meil võivad olla kui tahes võimsad relvad, kuid riiki hoiab ennekõike rahva kaitsetahe. Hariduski ei suuda vedada majandust, kultuuri ega teadust, kui me ei toeta rõõmu õppimisest. Seda, et laps läheks kooli ikka elevuse, mitte ärevusega.

Õppimise tahte toetamiseks pöörakem veel rohkem tähelepanu ka huviharidusele. Kunsti, spordi- ja loodusringid muudavad kooli omaseks, arendavad andeid, hoiavad noorte vaimset tervist ja õpetavad teise emakeelega inimestele loomulikus keelekeskkonnas eesti keelt. Huviharidus on noorele inimesele justkui ukselink, millest tasakaalu hoidmiseks haarata ning seejärel uks enese ja oma tuleviku leidmiseks avada, et iga talent leiaks vajaliku väetise ning iga idee kasvulava.

Haridus – nagu kinnitab Eesti inimarengu aruanne – annab meile lisaks teadmistele ka parema tervise ja pikema eluea. Haridus on eduka riigi üks alustaladest. Kas Eesti ikka oleks sedavõrd tugev digiriik, uhke tehnoloogiafirmade idusektoriga, kui meie hariduses poleks toimunud Tiigrihüpet?

Ma usun, et tehisaru haridusprogramm, mis võrsus siitsamast Kadriorust, kohtumisest ükssarvikutega, ning käivitus riigi ja ettevõtjate toetusel, annab meie arengule uue toeka tõuke.

Tehnoloogilisi arenguid peame me aga ikka ise suutma suunata ja kujundada, oma uue kaaslase samme kontrollides ja tema väiteid vajadusel küsimuse alla seades. Ja et selle juures mitte pinda jalge alt kaotada, tuleb veelgi enam treenida pärisaru – meie mõtlemise lihaseid, nagu ütleb Jaan Aru.

See oskus ei ole muidugi ühe aine või ühe õpetaja kanda. See peab olema meie hariduse tuum, nagu ka igale õpilasele toe pakkumine, et ta saaks üles leida ja välja arendada oma tugevused.

Meie tänasest sündmusest võtab osa Eesti iseseisvumise taastamist esimesena tunnustanud riigi, Islandi president. Islandi julge otsus näitas eeskuju ja päästis paisu tagant võimsa, kogu maailmale tiiru peale teinud tunnustamislaine. Eestlased jäävad islandlastele selle eest alati tänulikuks. See ei unune.

Me taassündisime maailma, mis tõotas olla rahulik ja stabiilne. Hoolimata sellest jäid julgeolek ja kaitse siiski meie tähelepanu keskmesse. Meie instinktid ei ole meid petnud, kuri naaber teeb jällegi seda, mida ta ikka teinud on: ihkab rohkem territooriume, soovib teisi enda tahtele allutada.

Nende isekate soovide maandamiseks oleme astunud kaalukaid samme. Oleme liitunud NATO ja Euroopa Liiduga. Oleme üles ehitanud oma kaitseväe, tõstnud kaitsekulusid. Oleme küberkaitses maailmatasemel, kodus loome tõsiseltvõetavat elanikukaitset. Ukraina toetamisel ja Venemaa alla surumisel oleme vedanud mitmeid algatusi.

Kuigi meie rahvusvaheline mõju on kasvanud, peame olemasolevat maailmakorda jätkuvalt hoidma, sest see annab suurte kõrval ka väikestele riikidele eluõiguse ning võimaluse maailmakujundamisel kaasa rääkida. Ise otsustada, kuidas ennast arendada ja kuidas edasi liikuda. Nende põhimõtete eest tuleb üha enam seista, ka võidelda kui vaja.

Üks asi veel. Tahan väljendada oma rõõmu Põhjamaade ja Balti riikide koosolemise süvenemise üle. Seda mitte ainult julgeolekus, välispoliitikas ja majandussuhetes, vaid järjepanu palju laiemalt.

Me ei tea, milline on maailm 35 aasta pärast, kuid kindlasti soovime, et Eesti oleks heal järjel riik rahumeelses maailmas, paistes endiselt silma nutikate lahenduste ja suurepärase elukeskkonnaga. Usun, et oleme riik, mis tuleb toime muutuva kliima, tehnoloogilise ja majandusliku arengu ning rahvastiku kahanemisega. Vajadusel ka keerulise geopoliitikaga.

Otsuseid sellise tuleviku jaoks saame teha ja peame tegema juba praegu. Jõuan tagasi mõtteni, et just lähiaastate sujuv põlvkonnavahetus, mõtestatud haridusuuendus ning rahvusvaheliselt tugevad liitlassuhted kindlustavad meie tuleviku, tagavad sisemise ja välise rahu, annavad meile kõigile suurema tasakaalu.

1991. aastal Toompead kaitsma sõitnud Vello Enniste on nüüdseks loonud eduka ehitusettevõtte, ehitanud ligi tuhat maja ning annab nüüd oma elutööd järgmisele põlvkonnale üle.

Vello oli tollel augustipäeval 34aastane. Sama noor oli veel täna hommikul Birgit Uibu, kes tähistab nüüd koos meiega siin Roosiaias oma 35. sünnipäeva. Birgit, nagu paljud noored, töötas mõned aastad välismaal – Austraalias, Uus-Meremaal ja Taanis –, kuniks just õpihimu ja haridus ta tagasi Eestisse tõid.

Birgit elab Sindis, töötab ühes kasvavas tarkvarafirmas ja ütleb nii: “Ma tunnen tõelist sidet oma maaga.” Selles lihtsas lauses peitub palju. Seda tunnet meie hinges on aidanud luua kõik eelmised põlvkonnad. Selle seose on põiminud aegamööda meie keel ja kultuur.

Siin sellel maal seistes tunneme end kindlalt ja koduselt. Siin oleme kõige rohkem iseenda nägu. Siin saame ise otsustada ja teha elus seda, mida ise tahame, mitte mida teised tahavad.

Soovin teile head iseseisvuse taastamise päeva! Elagu Eesti!