"Selles küsimuses konsensust ei saa eeldada"

Rahakeskne küsimuse püstitus paneb vastuseid andvaid inimesi lähtuma pigem tekkida võivast kahjust kui solidaarsusest. Eesti on olnud Rahvusvahelise Valuutafondi liige alates 1992. aastast. Meie kohustused Rahvusvahelises Valuutafondis on 143 miljonit eurot. Aastatel, mil Eesti on olnud Rahvusvahelise Valuutafondi liige, on IMF aidanud oma rangete majanduspoliitiliste abilaenudega kriisist üle saada väga paljudel riikidel. IMF ja selle liikmesriigid on abistamisega vaid tugevnenud.

Ka meie naabrite lätlaste näide kõneleb sellest, kui vajalik võib taoline finantsabi ühele riigile olla. Tänu õigeaegsele finantsabile ja valitsuse efektiivsele tegutsemisele on Lätist saanud jälle edulugu - ligi 20-protsendiline defitsiit kahaneb selleks aastaks mõningate prognooside järgi 3,8 protsendile ning järgmisel aastal peaks valitsussektori defitsiit jääma juba allapoole kolme protsenti SKP-st.

Ülemaailmne finantskriis on toonud esile vajaduse luua abistamisfond ka eurotsooni liikmesriikidele. Me ei pea arvama, et EFSF või ESM on oma tegevuses Rahvusvahelisest Valuutafondist vähem tulemuslikum. Samuti pole põhjendatud arvamus nagu oleks eurotsooni abistamisfondidesse paigutatud vahendid seotud suuremate riskidega kui meie osalus Rahvusvahelises Valuutafondis.

Aidates teisi on meil moraalne õigus loota, et ka teised meid aitavad, kui meil peaks abi vaja minema. Teiste abistamine on ka otseselt Eesti huvides. Me oleme huvitatud eurotsooni ja laiemalt Euroopa Liidu stabiilsusest ja kahtlemata abistamisfondid muudavad Euroopat stabiilsemaks. Seega on abistamisfondides osalemine ka kasu-kahju mõõdupuuga mõõtes Eesti huvides.