Majanduslangus teeb hoiused taas popiks

Eesti Panga statistikast avaldub, et tänavu juuni lõpu seisuga seisis Eesti pankades jooksvatel arvelduskontodel kokku 81 miljardit krooni, millelt teenitav intress on inflatsiooniga võrreldes peaaegu olematu.

Ärevad ajad majanduses on teinud ettevõtjad raha paigutamisel ettevaatlikuks: kinnisvara hinnad on langustrendis, maailma börsid pendeldavad üles-alla, kahanevad tootmismahud ei luba investeerida ka ettevõtte laiendamisse. Mida vaba rahaga peale hakata?

Üks lahendus on toode, mis vahepeal, majanduse tõusuaastatel, kippus unustusse vajuma - tähtajaline hoius. Viimastel aastatel 3-4protsendilise aastatootluse juures püsinud hoiused polnud majanduse headel perioodidel eriti atraktiivsed raha paigutamise kohad. Võlakirjadesse investeeritud säästudelt teenis samal ajal keskmiselt 5-7 protsenti aastas, aktsiafondidest ja investeerimishoiustelt tingimustest sõltuvalt veidi rohkem. Kõige tulutoovamad olid kõrgema riskiga aktsiainvesteeringud, mis globaalsete turgude tõustes tegid paljude investorite meele heaks. Ettevõtjatele oli tulus ja mõistlik investeerida ka tootmise laiendamisse.

Tähtajaliste hoiuste tootlus on vastupidi teistele võimalustele oluliselt tõusnud. Seevastu kinnisvara hinnad kukuvad, närviliselt kõikuvad globaalsed väärtpaberiturud suunduvad allapoole, kahandades nii aktsiate kui ka fondide väärtust ja süües investeerimishoiuste tulu. Võlakirjade suhtes valitseb aga varasemast kõrgem skeptitsism.

Olukorras, kus aktsiaturud on ebakindlad ja tarbijate nõudluse vähenemine kahandab turge, ei pea raha investeerimisest loobuma. Tähtajaline hoius on rahaasjadesse konservatiivselt suhtuvale ettevõtjale praeguses majandussituatsioonis parim lahendus.

Kui talunik näeb ette, et loodetud saaki ei tule, kuigi ta on selle müügist saadava tulu juba ette laenumaksete alla paigutanud, siis millest ta peaks suhetes võlausaldajaga alustama?

Sampo Pangal on kindlad põllufirmade finantseerimise alused, mis teatud määral arvestavad juba ette võimalike ilmastikuriskidega. Vaatame laenuotsuseid tehes, mil moel on põllumajandusfirma riskid hajutatud ja kui suuri reserve omatakse.

Oleme olnud põllumajandussektoris pigem konservatiivsed riskivõtjad. Kui meie finantseeritud ettevõtte rahavood jäävad ilmastikuriskide tõttu nõrgaks, saaki ei õnnestu koristada ja seetõttu pole ka midagi müüa, siis pank on ses olukorras kindlasti huvitatud uute, võimetekohaste kokkulepete sõlmimisest.

Tuleks võtta ühendust pangaga ning esimesel võimalusel asuda lahendust otsima. Sellises olukorras on vajalik langetada otsuseid, kuidas edasi minna, kindlasti ei ole lahenduste leidmine alati kerge. Võimalikest maksehäiretest ette teatamine on hea märk, mis ühelt poolt näitab partnerist lugupidamist, teisalt ka seda, et omatakse head ülevaadet oma rahalistest võimalustest. Seda viimast osatakse pankades hinnata.

Oluline on omada selget arusaama, millised on ettevõtte tuleviku rahavood, st millised on mingi perioodi tulud ja millised vältimatud väljaminekud. Nendest arvutustest tulenevalt võib leida lahendusi maksegraafikute muutmiseks ja tähtaegade pikendamiseks.

Põllumajandussektor oli aastaid alafinantseeritud, mistõttu viimasel kümnendil tehtud rahastamised katavad väga pikka võlga. Tervikuna pole tegemist üleinvesteerimisega, kuigi üksikutel juhtudel võib esineda nn võimsuse kuhjumist. Kogemuste kasvades ja masinate järelturu tekkides hakkab toimima eneseregulatsioon, kus sellised ebakõlad maha lihvitakse.