Millest toota elektrit – Prantsuse, Soome või Taani eeskuju?

Prantsusmaa variant – pikemas perspektiivis kasutatakse Eestis 1200 MW tuumaenergiat. Kuni sinnamaani aga põlevkivi või importenergiat, tuulikute võimsus oleks sellises stsenaariumis 250 MW. Stsenaariumi tugevus: elektri hind prognoositav. Miinus: elluviimise aeg pikk – tuumajaama rajamiseks kulub 15 aastat.

Taani näide – Eestisse rajataks suuremahulised tuulikud, mis tasakaalustatakse gaasiturbiinidega. Põlevkiviplokkide kasutamine jääks suhteliselt tagasihoidlikuks. Stsenaariumi tugevus: väike sõltuvus CO2 kvoodi hinnast, kuid tuulikud koos gaasiturbiinidega toovad kõrge elektri hinna.

Soome näide – kasutatakse palju erinevaid tootmisvõimalusi – põlevkivi, tuulikuid, gaasiturbiine ning kuni 400MW võimsusega tuumajaama. Stsenaariumi tugevus: energiaportfelli mitmekesisus, mis parandab ka tootjate omavahelist konkurentsi. Probleem, et tuumajaama valmimine võtab kaua aega. Enne seda oleks elektri hind CO2 kvoodi tõttu suhteliselt kõrge. Samuti ei ole veel neljanda põlvkonna reaktoreid.

Neljas stsenaarium – sama mis Soome stsenaarium, kuid ehitatakse juurde ka 400 MW kivisöejaam. Oleks taas mitmekesine portfell, kuid miinuseks taas, et jaama valmimiseni on elektri hind kõrge. Pluss – tõenäoliselt valmib CO2 püüdmise tehnoloogia varem.

Viimane stsenaarium on seotud suuremahulise elektritootmisega põlevkivist – kuni 1200 MW ulatuses. Investeerida on vaja vähe, kuid elektri hind oleks tulenevalt CO2 kvoodi hinnast kõrge. Ka keskkonnamõju kõrge.

Teoreetiliselt võib veel rajada ka palju gaasiturbiine reserviks ja kogu elekter importida. Kui importida ei saa, siis toota ise. Hind oleks aga sellisel juhul prognoosimatu ning varustuskindlus küsitav. Samuti mõjutaks selline lahendus oluliselt Eesti väliskaubandusbilanssi.