Jaanus Müür, Alexandros Pazaitis: maailm muutub lokaalsemaks. Valmistugem selleks läbi haridussüsteemi

Raamatus „The End of the World Is Just the Beginning“ defineerib analüütik Peter Zeihan globaliseerumist kui võimalust ükskõik millisel ajahetkel minna ükskõik kuhu ja suhelda ükskõik kellega, k.a ärilistel eesmärkidel, osaleda erinevates tootmisahelates ning saada juurdepääs ükskõik millisele materiaalsele tootmissisendile. Ta lisab, et globaliseerumist on võimaldanud mereteede vabadus, mis on eeskätt olnud tagatud USA ja vähemal määral tema partnerite merevägede poolt.

Võrreldes külma sõjaga on aga Lääne praegune sõjaline võimsus väiksem, mis on vähendanud võimet ennetada konflikte või nendele reageerida. Me näeme, kuidas näiteks Punasel merel toimuv mõjutab kaupade liikumist. Taolised probleemid võivad tulevikus tekkida nii Hormuzi väinas kui ka Lõuna-Hiina merel.

Venemaa algatatud sõda Ukrainas on piiranud Vene raudtee ja õhuruumi kasutust ning mõjutanud toorme kättesaadavust. Sama sõda on näidanud, kuidas eriti Lääne-Euroopa on alainvesteerinud oma julgeolekusse. Zeihanit võib kritiseerida Ameerika-kesksuse eest, kuid tõeteri ta pakub. Huuthi mässulistega tegelemine ja Ukraina abistamine on suuresti tuginenud ameeriklastele. Mis saab siis, kui mõni ameeriklaste jaoks olulisem kaubatee on konflikti tõttu häiritud?

Lihtne ligipääs kapitalile on teine globaliseerumise võimaldaja, mis on aidanud luua heaolu Hiinas, Kesk- ja Ida-Euroopas. Hiina ja arenenud riikide vananevate ühiskondade tõttu kulub aga üha enam kapitali pensionipõlve, mitte investeeringute peale. Paljud vaba raha omajad Läänes lähevad lähiajal ka pensionile. Lisaks eelistavad kapitali omajad konflikte täis maailmas investeerida sinna, kus on turvalisem. Reshoring (tootmise toomine ettevõtte päritoluriiki – toimetaja tõlge) ja friendshoring (liitlasriikides asuva tootmise ja tarneahelate kasutamine – toimetaja tõlge) on Läänes seetõttu kasvavateks märksõnadeks.

Globaalne ligipääs tootmissisenditele on toonud kaasa loodusressursside mittejätkusuutliku kasutamise koos tarbimise kasvu, looduskeskkonna hävingu ja kliimasoojenemisega. Eestlane ei pruugi seda märgata, sest keskkond hävib valdavalt globaalses lõunas. Miks peaksid hävingut kogevad riigid seda edasi taluma? Samal ajal on EL seadnud eesmärgiks kliimaneutraalsuse, mis peaks tähendama ka kokkuhoidu energia ja materjalide kasutuses.

Kõige eelneva tulemuseks on kasvav lokaalsus, kus ligipääs toormele ja kapitalile muutub raskemaks ning tuleb mõelda, kuidas vähemate ressurssidega toime tulla.

Meie geograafiline asukoht ja väiksus seavad piiranguid. Meie tugevusteks on aga hea haridussüsteem, väiksusega kaasnev paindlikkus ja võime käia muutustega kaasas. Võttes arvesse nimetatud ohte, arenguid ja meie tugevusi, tasuks mõelda Tiigrihüppega sarnasele programmile, mis viiks 3D-printerid igasse kooli ja arendaks nende kasutamise oskuseid. Kuigi lokaalsemas maailmas võib materiaalse liikumine olla raskendatud, levivad disainid internetis jätkuvalt kiiresti. Selle nähtuse nimeks on kosmolokaalsus.