Aarne Leisalu: maa(kinnisvara) maksustamine turuhinna, tulude jaotus ruutmeetri põhiseks

Arutusel on olnud ka kinnisvara maksu kehtestamine. Ka see tundub loogiline, kuna suunab riigi mõistes piiratud mahuga vara omanikku ressursse efektiivsemalt kasutusele võtma või teisi sissetulekuid kasvatama ehk suunab varade kasutuse efektiivsusele. Ühtlasi tekivad täiendavad vahendid avalike teenuste parendamiseks ja avalike (taristu)investeeringute teostamiseks (sh nendesamade kinnisvara omanike huvides).

Paraku on piirkondlikud erinevused kinnisvara väärtuses väga suured, mis omakorda genereerib veel suuremat ebavõrdust nii kinnisvara, ettevõtluse kui piirkondade arendamisel.

Avalike teenuste regionaalset erinevust püütakse mõnevõrra tasakaalustada „tont teab, mis alusel“ arvutatud tasandusfondi kaudu. Paljudele arengutoetustele pääsevad valdavalt ligi vaid rikkamad piirkonnad. Riigieelarve jaotus on tugevalt (vähemalt võrreldes Põhjamaadega) riigi suunas ja omavalitsuste kahjuks kaldu, erinevate piirkondade tugiprogrammide mahu puhul lähtutakse olulises ulatuses elanike arvust või kilomeetritest. Lisanduvad palju kriitikat saanud poliitiliselt juhitud nn katuserahad. Minister Kallas püüab tasandusfondi põhimõtteid regionaalselt soodsamaks muuta, mis on tekitanud kiidulaulu vaesemate ja tugeva tänitamise suurema tulubaasiga omavalitsuste juhtide poolt.

Näib, et selline regionaalpoliitika jääb pidevaks subjektiivsete seisukohtade ning poliitiliste „jõuväljade“ tõmbetuulte lükata-tõmmata ning ei saagi mingeid regionaalse tasakaalustamise mõistlikke tulemusi tuua. Kui vähegi hoolime äärealadel või hajaasustuses elavate elanike heaolu tagamisest, siis ehk oleks põhjus leida teised põhjendatumad omavalitsuste avalike teenuste osutamise ressursside moodustamise alused?

Hajaasastusel ja tiheasustusel on oma spetsiifilised ja ka mõnevõrra erinevad väärtused ning polegi vaja ühelaadseid/samaseid/lähedasi avalikke teenuseid igale poole „joonida“ – väärtusbaas eeldabki spetsiifilist erinevust. Seega vajavad omavalitsused suuremat (sh majanduslikku) vabadust ja ressursse piirkonnale sobilike avalike teenuste sisseseadmisel.

Riigis on palju valdkondi, mida käsitleme solidaarsuse põhimõttest lähtudes, näiteks maanteede ehitus ja kasutus, elektri ülekanne, meditsiiniteenused, sotsiaalabi, tasuta kohalik transport, praamide ja rongide dotatsioonid, haridus, militaar, riigikaitse jne. Nende teenuste eest tasuvad kõik maksumaksjad solidaarselt sõltumata teenuse tarbimise mahust ja kohast, teenuse/kauba kohaletoomise kaugusest ja osutamise kulust. Millegipärast ei tee me seda maa(kinnisvara)maksuga ja püüame visata kohalikud rahapuuduses omavalitsused maa maksustamise taseme korrigeerimisel „alasi ja haamri vahele“.

Arvestades hajaasustuse haldamise ja avaliku teenuse osutamise suuremat kulu, oleks põhjendatud maa(kinnisvara?) maksuga kogutud vahendid jaotada omavalitsuste vahel vastavalt haldamist nõudvale pinnale ehk jaotada need solidaarselt üle riigi vastavalt nn ruutmeetritele.