Tarbida või säästa?

Teiseks, finantsvara määratlus. Miks ei taha riik lugeda finantsvaraks aktsiaid reguleeritud alternatiivturgudelt või reguleerimata turgude aktsiaid või investeeringuid kinnisvarasse. Või siis tuletisväärpabereid – futuure ja optsioone. Tänapäeva tehnoloogia ja informatsiooni kättesaadavus võimaldavad investeerida mitte ainult laiendatud regioonidesse vaid ka laiendatud finantsinstrumentidesse. Investeeringud mitteavalikesse väärpaberitesse on ju samuti investeeringud. Samuti investeeringu kinnisvarasse. Põhjendus, et seda on raske kontrollida ei ole pädev. Maksuhaldur saab alati vajadusel küsida täiendavat informatsiooni maksusubjektilt.

Kolmandaks, investeerimiskontode arv. Miks surub riik peale, et tulumaksuvabastus hakkab kehtima vaid investeeringutele, mis tehakse ühe investeerimiskonto vahendusel. Vaid ühe investeerimiskonto nõue seob investori ühe konkreetse pangaga ja võib muuta oma varade haldamise investorile keerulisemaks. See tähendab aga, et sisuliselt on inimese valikud piiratud ühe vahendaja või pakkuja poolt pakutavate väärtpaberitega. Sel juhul ei toimi efektiivne turukonkurents teenuse osutajate vahel. Lisaks, mõningaid tooteid on võimalik osta vaid konkreetse panga kaudu pangasisestele kontodele ja sellisel juhul tähendab ostuks tehtav vastav ülekanne ka väljakannet investeerimiskontolt ja sellega seoses ka potentsiaalselt maksustamist.

Neljandaks, tulumaksu kinnipidamine. Eelnõuga vabastatakse tulumaksust finantsvaralt saadud intress ja hoiuselepingu alusel kontopidajalt saadud summa, kui see kantakse kümne tööpäeva jooksul investeerimiskontole. Samas tulumaksuseaduse kohaselt peab väljamakse tegija intressidelt tulumaksu kinni pidama kohe väljamakse tegemisel. Ja väljamakse tegija ei saa kontrollida, kas nimetatud summad kantakse edasi investeerimiskontole või mitte. Järelikult tuleb selgelt kirja panna, et kui intressilt tuleb esialgu tulumaks kinni pidada, siis alles tuludeklaratsiooni alusel saab rakendada maksuvabastust. Või siis kaaluda intressi väljamaksete eemaldamist maksete hulgast, millelt tuleb kinni pidada tulumaks.

Viiendaks, hoiuste mõisted. Defineeritakse nõudmiseni hoiuste ja tähtajalise hoiuste mõisted, kuid ei defineerita kogumis- ja kasutushoiuste mõistet. Täna võimaldavad pangad finantsinstrumenti, kus saad raha koguda ja hoiustada, samas teha sellelt hoiuselt ka operatiivseid väljamakseid. Kuna tegemist ei ole klassikalise investeerimishoiusega, siis peaks ka selliselt hoiuselt intressivabastus kehtima.

Kuuendaks, investeerimisriskiga elukindlustus. Tahetakse kaotada kehtiv tulumaksuvabastus ka juba tänaseks sõlmitud investeerimisriskiga elukindlustuslepingutele. Kuid sel juhul rikutakse juba lepingu sõlminud isikute suhtes õiguspärase ootuse põhimõtet. Samal ajal jäetakse maksuvabastus lepingutele, mis on sõlmitud enne 2001. aastat. See aga paraku maksukohtlemise ühtlustamise soovi küll ei täida.

Seitsmendaks, ühtne ja võrdne maksusoodustus. Luuakse olukord, kus kindlustusmaksetelt teenitud tulu saab maksuvabalt välja võtta 12 aastat peale kindlustusmakse tegemist. Samas pikaajalise säästmise soodustamisel ei ole põhjendatud erisuste sätestamine lähtudes investeeringu vormist. Tuleks lähtuda põhimõttest, et tulu oleks maksuvaba kõikidest finantsvarasse tehtud investeeringutest, kui see võetakse tarbimisse 12 aastat peale investeeringu tegemist.

Lõpetuseks, tuleb kahe käega toetada initsiatiivi võrdsustamaks eraisikute investeerinutelt teenitud tulu maksustamist juriidiliste isikute tulu maksustamisega. Kapitalitulud peavad olema maksustatud võrdsetel alustel sõltumata investeerimisel kasutatavast vormist (füüsiline isik versus juriidiline isik) ja sõltumata valitud toote liigist (noteeritud ja noteerimata väärpaberid, kindlustustooted, hoiused, kinnisvara jne). Muudatusettepanekuid võtab Riigikogu vastu kuni 27. veebruarini.

Loodan, et eelnõud selles valguses ka oluliselt parandatakse. See annaks suurema hoo ka säästmisele.