Eesti võtab laenu arukalt

Läinud nädalal teatas rahandusministeerium, et on alustanud ametlikke läbirääkimisi laenamaks Euroopa Investeerimispangalt (EIB) viie aasta jooksul Eestile kuni 8,6 miljardit krooni.

Kriisiaegses eelarvepoliitikas on laenurahal kindel koht. Kuu aega tagasi riigikogus kinnitatud 2009. aasta negatiivne lisaeelarve, mis lähtus Eesti Panga riskistsenaariumist ehk 8,9protsendilisest majanduslanguse prognoosist, kahandab tublisti tänavust eelarvepuudujääki, kuid ei tee seda olematuks.

Riigi planeeritud kulud ületavad selgelt tulusid. Samas eeldatav defitsiit ei ületa Maastrichti kriteeriumi järgi lubatud 3 protsenti SKPst.

Eelarve kirjutas meile ette, et puudujäävad miljardid tuleb katta kas reservide arvelt või laenurahaga või kasutada mõlemaid kombitsioonis. Antud suunise alusel me tegutsemegi. Seega läheb praegu kõik plaani järgi.

Võrreldes enamike surutises riikidega on Eesti trumbiks headel aegadel kogutud reservid, mida praegu on tallel 15,7 miljardi krooni eest. Neile lisaks on meil ka haigekassa ja töötukassa reservid.

Mõistlik on varusid kasutada säästlikult ja mitte kõike kiirelt ära kulutada. Reservid näitavad riigi finantsilist usaldusväärsust. Meie sihiks on saada laenu sellistel tingimustel, et selle hind jääks madalamaks kui reservidelt teenitav intressitulu.

Väljavaated saada EIBlt odavat laenu on praegu head, sest Eesti on juba mõnda aega kõige väiksema valitsussektori võlaga Euroopa Liidu liige. Veebruari lõpul oli keskvalitsuse võlg 351 miljonit krooni, mis teiste riikide laenukoorma kõrval on mikroskoopiline summa. Ka siis, kui me võtaksime laenu täismahus, jääks Eesti võlakoormus euroliidu tagasihoidlikuimaks, moodustades umbes 7 protsenti SKPst.

Teisalt ei seisa me ka lõhkise küna ees. Kui peaks minema nii, et sel aastal ei õnnestu soodsalt laenata, on meil tagataskus olemas reservid. Nüüd on aga põhjust uskuda, et laenukõnelused lõpevad hiljemalt jaanipäevaks Eesti jaoks positiivselt.

EIB laenu puhul on tegu puhtakujulise investeerimislaenuga, millega on kavas kaasfinantseerida Eestile eluliselt vajalikke Euroopa Liidu projekte, mitte katta jooksvaid kulutusi. Kuna laenurahaga ei maksta kinni eelarve lisakulutusi, ei tööta ta kuidagi vastu meie europüüdlustele.

Euroopa Liidu toetuste maksimaalne ärakasutamine ja europrojektide elluviimine elavdavad selgelt majandust. See tähendab omakorda uusi töökohti, paremaid maksulaekumisi ja hooba, mis aitab majandust taas tõusule pöörata. Laen on mõeldud Eesti ja tema inimeste hüvanguks.

Kõnelused on algamas 550 miljoni euro üle, mida me ei pruugi aga kogumahus kasutusele võtta. Kõik sõltub tingimustest ja vajadustest. Tagasi on kavas laen maksta 15 aasta jooksul.

Pisut ka Lätist. Mäletatavasti läinud sügisel, kui probleemid lõunanaabrite juures kuhjusid, oli Eesti valmis andma lühiajalist likviidsusabi Lätile, kes kartis, et rahapuudus jõuab kätte enne IMFi või Euroopa Komisjoni laenu. Kuna selletaolist olukorda ei tekkinud, siis kadus ka vajadus Eesti laenu järele. Seega ei saa Eestit ja tema laenuotsust mitte kuidagi panna ühte patta Lätiga, kus finantskriisi mõju on olnud sügavam.

Laenuotsus on majanduse langusfaasis tark valik. Laen ei ole saatanast, laenamine on loomulik protsess. Praegu laenavad kõik, ka meist mitu korda rikkamad riigid. Lätile laenas kõige enam Rootsi, kes võttis selleks otstarbeks ise laenu. Sama tegi ka Soome.