Finantskapitalismi uued kollid

Mis mõtet on hoida raha USA 5%-lise, Saksamaa 4%-lise või Jaapani 0,5%-lise tootlusega võlakirjades, kui sa võid osta välisettevõtteid, investeerida firmade võlakirjadesse ja aktsiaturgudele? Seega suunavad keskpangad üleliigseid varasid riiklikesse investeerimisfondidesse, mis panevad need kõrgemat tootlust teenima.

Kuid selliste fondide teke on andnud poliitilise tagasilöögi finantsprotektsionismi näol. Nii ei õnnestunud hiinlastel osta USA energiaettevõtet UNOCAL ega Dubai Sadamatel omandada USA sadamaid haldavat firmat. USA Kongress soovib hakata rangemalt reguleerima USA ettevõtete välisomandusse minekut ning Aasias ja Euroopas on sarnased meeleolud.

Fondidega on seotud rida hirme. Esiteks vastastikkus: kui Hiina firmad võivad paigutada raha USA ja ELi firmadesse, peaks olema ka vastupidi. Teiseks rahvuslik julgeolek: mis saab, kui strateegilised ettevõtted lähevad Hiina, Venemaa või Saudi Araabia kontrolli alla? Murelikuks teeb, et riigifondid ei avalikusta teavet tegevusest. Või mis juhtub hindade ja tootlusega, kui 200miljardilised fondid hakkavad paigutama turule raha tempos 4 miljardit dollarit nädalas?

Arenevad riigid peaks välisreservidesse raha kuhjamist vähendama. Riiklikest investeerimisfondidest on palju kasu. Aga kui nad liiga suureks paisuvad ja läbipaistmatuks jäävad, pole üldisest finantsprotektsionismist pääsu.

P Project Syndicate; www.project-syndicate.org