Mida rääkis Kranich mulle 14 aastat tagasi

Üle piiri minemist tunnistavad tegelikult reformierakondlased omavahelistes vestlustes ka ise. Kranich on iseenesest suurepärane peasekretär, väga võimekas suhete looja ja lobistaja ning valimisteks hädavajaliku raha erakond ju lõpuks ka sai. Ent vint läks ikka üle seekord, ohkavad Reformierakonna tipud. Erakonna juhatus noomib Kranichit, aga ühtegi ametlikku pressiteadet selle kohta muidugi ei tule.

Kujutan ette, kui tigedad on praegu Kranichi peale kirjade järgi R-Hoolduse juhatusse kuulunud Siim Kallas, Andres Lipstok ja Märt Rask. Eriti Kallas, kes juba mõnda aega sihib presidenditooli. On ikka väga väheusutav, et Siim Kallas, kes oli tollal Reformierakonna esimees, tõepoolest ise sponsoritega jahmerdas ja üldse nende asjadega väga detailselt kursis oli. Mis aga ei vabasta teda vastutusest.

Kuna R-Hoolduse käive jäi 1998. aastal alla miljoni krooni, aga 1999. aasta märtsi alguses toimunud valimisteks suudeti välja käia üle kahe miljoni, üritan mitmel korral tutvuda selle ülimalt eduka firma raamatupidamisega. Kranichil pole selle vastu muidugi midagi, ainult et pabereid näha mulle ei anta. Vahepeal saab Kranichist keskkonnaminister ja ta suunab mind oma paberijutuga uue peasekretäri Eero Tohveri juurde. Tohver lubab samuti lahkelt raamatupidamisdokumente näidata, aga tegudeni need lubadused ei jõua. Kirjeldan nende käitumist ka ühes loos, mida Kranich nimetab "erakordselt õelaks". Parempoolsed poliitikud on sel ajal veel harjunud, et ajakirjandus on nendega ühel poolel ja Keskerakonna vastu. Umbes sel ajal, sajandivahetuse paiku, hakkabki see suhtumine muutuma.

Aeg annab asjadele tihti uue konteksti. Suurt skandaali R-Hooldusest 14 aastat tagasi ei tekkinud, värske valitsus ametist tagasi ei astunud. Praeguseks on aga nii mõndagi ühiskonnas muutunud, eetilised ootused on palju kõrgemad kui ülbetel üheksakümnendatel. Polnud ju noil 1999. aasta märtsivalimistel Reformierakond sugugi ainus, kellel olid huvitavad rahastajad.

Näiteks ei hammustanudki ma tollal läbi, kes peitub Villu Reiljani Maarahva Erakonna suursponsori OÜ Cordiale taga. Firma, mille telefonil vastas kauplus, andis Reiljani erakonnale 354 000 krooni, mis oli kopsakas summa. Nüüd, aastaid hiljem, on firma loomulikult likvideeritud ja dokumentide hoidjaks Elar Liblik. Temast oleme saanud lugeda lugusid kui mehest, kes tegutses maadevahetuse skandaalis suurettevõtja Toomas Annuse huvides.

Veel hiljem järgnes juba Keskerakond oma K-kohukese ja muude trikkidega. Isegi auväärne Arnold Rüütel käis kunagi pidevalt oma erakonna kontoris sularaha sissemakseid tegemas. Valimisaruande järgi.

Mälu on hämmastav asi. Minule meenub oma vanu lugusid lapates isegi see, et kirjutades 1999. aasta juunis artiklit R-Hoolduse likvideerimisest, paistis päike toimetuse aknast sisse mu tööarvutisse. Ma usun, et ka Heiki Kranich mäletab kõike väga hästi ja isegi kui tegu pole väga päikseliste meenutustega, on ta ühe puhastuse oma erakonnale võlgu.

Autor: Kristi Malmberg, Kristi Malmberg