Kes? Haidary? Preatoni? Liksutov?

Üsna varsti pärast Reformierakonna võimule tulekut sai kodakondsuse Itaalia ärimees Ernesto Preatoni, kellele oli oma äripartneritele näitamiseks vägagi vaja poliitilist toetust. Samuti sai kodakondsuse praegu Afganistanis redutav piimatööstuse Lacto omanik Yaqub Haidary, kelle uue tehase avamisel pidas kõne president Lennart Meri ja kelle muresid käis valimistejärgselt kuulamas rahandusminister Siim Kallas. Äriteenete ja ujumise eest sai Rein Langi eestvedamisel kodakondsuse miljonär Maksim Liksutov. Kui vaid kolme esimesena pähetulevat nime mainida.

Kas oleks päris kujuteldamatu, et kui IRLi poliitikud tegid vähe kõrvalt elamislubadega, müüs Reformierakond oma rahastamise eest Eesti kodakondsust? Kuni rahastajad on salajased, tulevad säärased mõtted vägisi pähe.

Heiki Kranichi väites, et rahastajad ei taha seetõttu nüüdki välja tulla, et peavad Äripäeva algatatut laimukampaaniaks, on põhjus ja tagajärg ära vahetatud. Meie lood ongi tingitud just sellest, et nad välja ei taha tulla.Kranichi selgituses, et seadust pole rikutud, sest t toona kehtis teine seadus, kasutatakse tüüpilist demagoogiavõtet, mille kohaselt tuleb esitada ise süüdistus ja siis see ümber lükata.

Keegi pole Reformierakonda süüdistanud seaduserikkumises. Ikka eetilises vildakuses. Kummaliseks muudab olukorra Siim Kallase, Meelis Atoneni ja teiste tollal R-Hooldusega seotud inimeste reaktsioon. Meie veebisaidil aripaev.ee nähtavates videosid vaadates on raske uskuda, et tegemist on kogenud ajakirjandusega suhtlejatega. Tegemist nn Michali juhtumi sündroomiga: sa valetad ja tead, et teine teab, et sa valetad, aga see ei lähe sulle korda.

„Kui mingi annetaja ei taha end avalikustada, on see kõige lihtsam ja otsesem tee korruptsioonile,“ lausus riigikogu õiguskomisjoni reformierakondlasest juht Daimar Liiv. Aasta oli siis 1999. Teooria pole 14 aastaga muutunud. Kahjuks mitte ka praktika.

Autor: 1185-aripaev