Kapo: varjatud rahastamine pole Eesti huvides

On 12. aprill 1999. Istun noore poliitikareporterina oma töölaua taga Äripäeva toimetuses ja uurin värskelt laekunud Reformierakonna riigikogu valimiste aruannet. Lasen silmad kiirelt üle, et millised ettevõtjad siis seekord ja kui palju… Üllatunult märkan summat 2,1 miljonit krooni.

Eurovolinik Siim Kallas põgenes korduvalt Äripäeva küsimuste eest, mis puudutasid tema juhitud ja 1999. aasta valimisi rahastanud ettevõtet R-Hooldus.

Endine Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich väidab tänasest EPLis, et R-Hoolduse kunagised rahastajad ei soovi oma nimede avalikustamist, sest sobivat maailmavaadet esindava erakonna rahalist toetamist peeti siis ja kahjuks peetakse ka täna kummaliseks, peaaegu häbiväärseks, ning et inimesena saab ta neist aru. Mina ei saa, inimesena. Kas erakonna toetamine on siis sama mis sekspoest kumminaise tellimine, küsib News2bizi toimetaja Aivar Õepa. Et parem on, kui naabrid ei näe, muidu hakkavad pilkama, et päris pruuti polegi, ainult kummist.

Salajased pangadokumendid paljastavad endiste Reformierakonna juhtide aastaid kestnud vassimise. 

Viimased aastad on Eesti põllumajandust korralikult proovile pannud. Koroonapandeemia, sõda Ukrainas, väetiste ja energia hinnahüpped ning mitu järjestikust keerulist kasvuaastat on sundinud põllumehi vaatama kriitilise pilguga üle nii oma kulud kui ka investeeringud. Kui varem võis ostuotsuste tegemisel määravaks saada harjumus või pikaajaline koostöösuhe, siis täna kaalutakse iga euro kasutamist palju põhjalikumalt.