Lõpetage peenhäälestamine

Mullu novembris toimus pööre, tekkis niinimetatud suurte asjade tegemise valitsus, vähemalt koalitsioonipartnerite sõnul. Kadri Simson: „Küsimus on juhtimises, sest peenhäälestus ei hoia enam mootorit töökorras“. Kõik valitsuspartnerid rääkisid nagu ühest suust, et mõttetu reformierakondlik poliitika-eera on nüüd läbi.

Rahakülv käib suurelt

Kui me nüüd pool aastat hiljem hindame selle niinimetatud suurte asjade valitsuse saldot, siis mõningaid suuri asju on ka juhtunud – need on valdavalt seotud rahakülviga. Poliitika nurgakiviks olev maksureform, mis tõstab maksuvaba miinimumi viiesaja euroni, on iseenesest võttes loomulikult suur muudatus. Ometi on selle majanduslik ja poliitiline efekt rohkem kui kaheldav. Seda enam, et selle maksureformi hinnaks on mitme majandusvaldkonna asetamine suitsiidieelsesse seisu. Õlleaktsiisi rekordiline kasv, gaasiaktsiisi tõus, pangamaks, suhkrumaks, pakendiaktsiisi suur tõus. Lugu Eestist kui atraktiivse ettevõtluskeskkonnaga riigist on igatahes saanud kõvasti kannatada. Praegune valitsus kindlasti väidaks vastupidist, viidates äsja ilmnenud suurele majanduskasvu numbrile esimeses kvartalis, mis ei ole muidugi mõista tõsiseltvõetav mõte.

Kindlasti on positiivne valitsuse julge otsus investeerida uutesse infrastruktuuriobjektidesse, nagu raudteevõrk, Tallinna-Tartu maantee, Pärnu lennujaam ja täiendav 200 miljonit tervishoidu. Paraku ei kaasnenud tervishoiu rahasüstiga ühtegi uut ideed, kuidas süsteemi muuta või korrastada ning nii klassifitseerub seegi pelgalt ühekordse rahakülvina.

Lõviosas poliitikavaldkondades ei erine peenhäälestuse koalitsioon ja suurte asjade koalitsioon, vähemalt senimaani, üksteisest absoluutselt. Näiteks mis puudutab riigi äriühingu asjade korraldust, siis ei ole toimunud midagi olulist. Riigiettevõtteid ei ole suudetud erastada ega börsile tuua. Mõlemas valitsuses olnud minister Sven Sesteri juhtimisel on välja töötatud igasugu dokumente – roheline ja valge raamat –, seni puuduvad vaid teod. Suurte asjade valitsuse suured reformid selles sfääris jäävad ootama aega, kui minister Sesteri maksuveski lõpuks rikki läheb.

Mida teha?

Asju, millega tegeleda, peaks olema. Võtame kas või artikli „Meil on 10 miljardit ja meil on plaan“, milles Tallinna börsi juht Kaarel Ots pakkus välja, et rahandusministeerium võiks mõelda, kuidas korraldada riigivõlakirjade süsteemi ja inimesi hoiuseid investeerima suunata. Kas me oleme kuulnud vastust?

Ja mina endiselt väga ootan, et riik lõpetaks peenehäälestuse riigikorralduses. Kui endal ideid napib, helistage Jüri Raidlale.