Kes maksab kinni Rootsi pankade rumalused?

Loomulikult hakkas taolise aruka ettepaneku vastu kohe protestima Rootsi pankade poolt kinni makstud kõnekoor, korrates nagu katkiläinud heliplaat – „devalveerimine pole lahendus“. Vast ehk kõige mürgisema avalduse tegi Maris Lauri, kes Delfile ütles, et „...paratamatult tekib tunne, et mõnede välisanalüütikute arvates idapoolsemates euroliidu riikides seadused ei kehtigi ...ühepoolselt ühtegi lepingut muuta ei saa.“

Kui Rootsi pankades töötaksid targemad inimesed, siis oleksid nad teadnud (enne kui ahnusest pimestatuna eurolaenude mahul nii suureks lasid kasvada), et seadustel on omadus aja jooksul muutuda. Kui seadused kunagi poleks muutunud, proua Lauri, siis poleks näiteks naistel senimaani valimisõigust!

Ajaloos on piisavalt näiteid selle kohta, kuidas kriiside ja devalvatsioonide käigus devalveeritakse ka võlakohustused. Näiteks USAs kirjutati laialt lepingutesse sisse nn. kulla klausel (gold clause), mis kaitses dollari devalveerimise eest. Kui aga dollar lõpuks devalveeriti kulla suhtes Suure Depressiooni päevil, võeti vastu ka Gold Reserve Act (1934), mis tühistas võlausaldajate õiguse nõuda võlgade tasumist kullas – ja seega muutis iga taolise lepingu. Sellega seati USA kui riigi huvid kõrgemale liigkasuvõtjate huvidest, kes oleks iga hinna eest tahtnud võlad kullas sisse nõuda.