Maksumaksja seljas elavad pangad tuleb pankrotti lasta

Pangad üritavad oma kaotusi veeretada maksumaksja kaela – see aga muutub poliitiliselt üha keerulisemaks. Veelgi keerukam on kaotuste jagamine erinevate maade vahel – kes peaks kandma Austria pankade kaotused Ida-Euroopas – kas Austria maksumaksja või Ida-Euroopa maksumaksja?

Pankade omanike kaotuste katmine maksumaksja arvelt algas Bear Stearnsi maksujõuetusega umbes aasta tagasi. Selle juhtumiga seoses tekkis kolme liiki hädalisi – aktsionärid, võlakirjade omanikud ja institutsionaalsed investorid (counterparties). Aktsionäride süü on taolises olukorras ilmselge – valis ju aktsionäride koosolek idioodid Bear Stearnsi juhtima! Kuid aktsiakapital on kaasaegse panga puhul vaid jäämäe veepealne osa. Kui Bear Stearnsi aktsiate väärtus oli kokkuvarisemise hetkel umbes 1 miljard dollarit, oli neil võlakirju 130 miljardi dollari eest! Sellele vaatamata, ei kaotanud võlakirjade omanikud mitte midagi! Nende eest kandis kaotused maksumaksja, kes pidi Bear Stearnsi ülevõtmist toetama umbes 30 miljardi dollariga.

Sama skeem on praeguseks rakendunud lugematuid kordi, küll väikeste variatsioonidega. Alati peab maksumaksja katma võlakirjaomanike kaotusi. Kuid miks? Otsustasid ju võlakirjade omanikud osta riskantsete pankade võlakirju?

Selge on, et investeerimisfondidel, kes omavad võlakirju on poliitilised sidemed ja need omakorda kaitsevad fondide investeeringuid. Kuid tänaseks on finantskriisi kaotused kasvanud nelja triljoni dollarini. See tähendab, et isegi maksumaksja rahast ei jätku enam parasiteerivate võlakirjaomanike ülevalpidamiseks.

Vaja on otsuseid, kiireid otsuseid. Senikaua kui otsustamisega viivitatakse kriis ainult süveneb. Pangad, kes maksumaksja seljas liugu lasevad, tuleb lasta pankrotti. Ainult sedamoodi saab praegusest olukorrast edasi liikuda. Süsteemne risk, ütlete? Parasiteerivad pankurid, kes oma tegude tagajärgede eest ei vastuta on veelgi suurem risk kogu finantssüsteemile ja selle kaudu maailmamajandusele.

Mida teha aga siis, kui panka juhitakse (ja omatakse) Rootsist, aga kaotused tekkivad Baltikumis? Rahvusvaheline Valuutafond on avaldanud arvamust, et „pole selge, kuidas seesuguseid kaotusi (maade vahel) jagada“. Uskumatu küünilisus! Tõesti uskumatu! Et näiteks Läti juuksur oleks pidanud ette nägema, et eurodes ei maksa laenu võtta, sest Läti latt võib devalveeruda? Ja riskijuhtimise „professionaalid“ Stockholmist mitte millegi eest ei vastuta? Justnagu oleks Läti juuksur saanud riskijuhtimise „professionaalide“ miljonitesse ulatuvaid preemiad?

Tänaseks on need Stockholmi riskijuhtimise „professionaalid“ muutunud parasiitideks Rootsi maksumaksja seljas. Aga sellega asi veel ei piirdu. Olen kindel, et Stockholmis otsitakse praegu pingsalt võimalusi kuidas saaks parasiteerida ka Balti maksumaksja kulul. Baltimaade majanduspoliitika põhiküsimuseks peaks olema kuidas seesugust parasitismi ära hoida.