Kuidas Kotkas kanapidajaks hakkas

Gustav kasvatab mahebroilereid. See tähendab, et nad söövad ainult mahetoitu ja elavad vähemalt poole oma elust karjamaal, kus nad saavad iga päev värsket rohtu ning otsida mätta seest putukaid. „Kui kana saab teha kana asju, on tal vähem stressi,“ teab peremees. Ja tema jaoks on oluline, et ka kanad oleksid rahul ja saaksid oma lühikese elu elada õnnelikuna.

Mahebroilerite definitsioonis oleva „karjamaa“ juures tuleb Gustavi kanade puhul siiski väike mööndus teha. Nimelt ei ole mehel talus tavalist lagedat karjamaad ja kanad siblivad hoopis metsas, mistõttu ta oma hoolealuseid hellitavalt metsakanadeks kutsub. „Kanadele isegi meeldib metsas rohkem olla, sest see pakub röövlindude eest paremat kaitset,“ teab talupidaja. Öösiti on kanad turvaliselt laudas, aga päevad veedavad lõbusalt õues.

Kui algaja kanakasvataja Gustav otsustas alustada mitte kümne või kahekümne, vaid tuhande tibuga, ei jäänud esimesel aastal tulemata ka hetked, kus ta mõtles: millega ma ometi hakkama sain?!

„Võtsin enne kanad ja siis hakkasin mõtlema, kellele need maha müüa,“ muigas mees, meenutades oma esimese aasta entusiasmi ja usku, et küll ta kanadele ostjad leiab. Teistel alustajatel soovitab ta esmalt leida enamustele kanadele ostjad ja alles siis tibud tuua, või hoopis alustada oma perele kasvatamisega.

Julgustamaks teisi huvilisi toonitas Gustav ka, et alustamiseks vajalikud baasteadmised kanapidamisest saab ka omal käel raamatutest ning internetist leida.

Tema tee talupidajaks käis ka selles mõttes äraspidi, et Järvamaa kutsehariduskeskusesse kanakasvatustarkust koguma läks ta alles peale esimest, tuhandetibulist "katseaastat".