Telo talu omanikud Elo ja Terry on tragöödiast toibunud ja Inglismaale tagasi kolimisele ei mõtle

Kõrvalepõikena tuleb mainida, et paar aastat enne siiakolimist oli pere ostnud „põrsa kotis“ ehk selle sama talu, kus nad praegu elavad. „Mõte osta Eestisse mingi pisike elamine, et oleks siin käies, kus olla, tuli Terry’lt,“ ütles Elo, kes saatis oma ema talukohta üle vaatama, kui sõrm kinnisvarakuulutustel Telo talu peal pidama jäi. Ise said nad pilgu talule heita alles hetk enne notarisse ostu-müügi tehingule alla kirjutama minekut. „Tegelikult oli siin džungel, aga tunne oli õige,“ ütles naine. Maja ehitati elamiskõlbulikuks ja maja ümbrus raiuti ka välja, osalt ise, osalt Inglismaalt töid juhtides. „Mingit plaani päriselt siia jääda meil ei olnud,“ muigasid kaasad nüüd.

2020. aasta suve lõpus, vahetult peale Eestist tagasipöördumist teatas Terry üsna ootamatult Elole: mis oleks, kui paneks maja müüki ja koliks Eestisse? „Meil on nii jagatud, et Terry mõtleb ja mina tegelen asjaga,“ täpsustas Elo naerdes. Kui ta oli kaasat usutlenud, kas too oma soovis ikka kindel on, pani Elo kodu müük ja leidis kahe nädalaga ostja. Müük küll veel teoks ei saanud, sest Inglismaal on Elo sõnul nii, et mida kallim maja, seda pikem „ostukett“. See tähendab, et keegi ei osta enne uut maja, kui oma majale on ostja leitud, ja iga lüli vahel on pangad. „Meie maja müügiketis oli kuus või seitse müüjat,“ teadis Elo.

Seepärast võtabki maja lõpik müümine aega isegi pool aastat. Elo ja Terry lõpuni ootama jääda ei mallanudki, vaid kibelesid juba Eestisse. „Uskusin, et kõik läheb hästi ja jätsin ühe kimbu võtmeid maaklerile ja teise postkasti,“ meenutas Elo. Elavalt tuletasid nad meelde viimast õhtut oma tühjas majas. „Sõime põrandal hiina toitu ja magasime mattidel, koera olime juba varem cargoga Eesti poole teele pannud,“ sõnas naine. Muide, ta ostis cargo pileti Eestisse ka oma Inglismaa aias elanud kolmele mesitarule, aga kahjuks ei elanud mesilinnud reisi üle.

Eestisse saabus perekond 2020. aasta lõpus. Talu osas oli perel kindel plaan – saada käima isemajandav talu, kus on natuke kõike. „Nii on küll rohkem jooksmist, aga vähem riske,“ teab Elo. Juba kaks nädalat hiljem toodi kohale 90 lindu – kanad, pardid, haned, kalkunid ja uudislindudena mõned pärlkanad. „Kalkunid olid Terry lemmikud,“ märkis Elo. Just nimelt „olid“, sest vaevalt kaks kuud peale alustamist tabas talu linnugripp, mis lõppes kõikide lindude hukkamisega.

„Arvatavasti said pardid linnugripi sinikaelpartidelt, kellega ühist veesilma kasutati, ja tõid selle siis lauta teistele,“ teadis Elo arvatavat põhjust, miks selline tragöödia aset leidis. Mõned linnud surid ise, ülejäänud tuli hukata. Hirmus löök aga värskeid talupidajaid suurlinna tagasi ei ajanud. „Teadsime kohe, et kui hingehaavad on paranenud ja veterinaaramet loa annab, võtame jälle linnud,“ kinnitas Elo.

Haavasid aitasid parandada viis utte ja viis lutitallekest, kes varsti tallu toodi ja lindude lauta asustati. Ehkki veterinaaramet andis loa samades ruumides linde pidada aasta pärast, ehitati sulelistele kindluse mõttes hoopis uus maja. Et vähendada tragöödia kordumist ja linnugripi riske veelgi, jäeti teisel katsel võtmata haned-pardid.