Ilves ja Raidla: Eesti huvides on föderaalne Euroopa

Teiseks – kas paremat kaitset pakub Eesti rahvuslikele huvidele föderatiivne või konföderatiivne ühendus. Raidla väide on, et demokraatlik föderalism kaitseb väikeseid, sest on korrastatud süsteem. Kui reeglid pole täpselt paigas, on otsustamisel jäme ots suurte riikide käes. Tänane olukord, kus otsused sünnivad varastel hommikutundidel peamiselt kujul, milles suured riigid omavahel kokku on leppinud, ei garanteeri väikeriikide kaitset, tõdes Raidla.

Kas aga konföderatiivsele süsteemile on pikas perspektiivis üldse püsimise lootust, vastas Raidla eitavalt, viidates muuhulgas otsustusvõimetusele. Isegi selline küsimus, keda saata vastu võtma ELile omistatud Nobeli rahupreemiat, osutus probleemiks. „Võin advokaadina öelda, et organisatsioon, kes une pealt ei tea, kes teda esindab, on lihtsalt määratud hääbumisele,“ ütles Raidla.

Raidla usub, et Euroopa föderatsiooni loomist ei takista rahvusriikide tugev identiteeditunne. Apelleerides rahva tarkusele, väitis Raidla, et kui tuleb valida, kas ELi lagunemine või föderatsioon, valitakse viimane. Samuti leiab Raidla, et internetipõlvkonna „rahvusriigi nostalgia“ on vähenemas. Teisalt on hiiliv föderaliseerumine Euroopa Kohtu lahendite kaudu juba aastakümneid toiminud.

Milline peaks aga olema föderatsiooni ülesehitus, et Eesti rahvuslikud huvid oleksid kaitstud, see on debati teema. Raidla hinnangul vajaks taoline föderatsioon tervikliku dokumendina koostatud konstitutsiooni, liikmesriikide tegelikku väljaastumise õigust, parlamentaarset iseloomu – kahekojalist parlamenti, parlamentaarsel põhimõttel valitud föderatsiooni presidenti, selgelt fikseeritud pädevusjaotus föderatsiooni ja liikmesriikide vahel, eraldiseisvat konstitutsioonikohust, föderaalmaksu eelarve rahastamiseks, armeed ning ühtset piiripolitseid.

Eesti saaks kaasa aidata sellega, et võtab omale uue struktuuri arhitekti ameti, visandas Raidla ambitsioonikat sihti ajaks, mil Eesti on 2018. aastal ELi eesistuja riik. Viis aastat on piisav aeg, et ette valmistada Euroopa föderatsiooni konstitutsiooni kavand ning teha veenmistööd Euroopa poliitilise eliidi seas.

Ilves oli valmis ideed toetama, ehkki kõheldes, kas sest asja saaks. Euroopa Liidust föderatsiooni loomise vajaduses ja Eesti kohast selle sees Ilves aga ei kahtle. „Kui lähtume sellest, et Eesti rahvuslikes huvides on ellu jääda … siis praegusel ajal on selge, et 1,3 miljoniline riik ei saa sellega üksi hakkama,“ ütles ta.

Alustada tuleks aga terminite selgeks tegemisest. Loosungid nagu Eestis 2004. a Euroopa Parlamendi valimistel „Ei föderaalsele unitaarriigile“ on samasugune nonsenss nagu kuum jäätis. „On kujunenud arusaam, et föderatsioon on asi, mis on keskselt juhitud ja kus kellegi pole sõnaõigust. Kui räägime föderalismist räägime lahendusest, kus demokraatlikult on kõikide huvid parimal viisil rahuldatud, nii suurte kui väikeste,“ ütles Ilves.

Arutledes selle üle, kust föderatsioon arenema võiks hakata, jõuti eurotsoonini. Puht analüütiliselt jäi Ilves samas kahtlema , kas praeguste liikmesriikide baasil ikka hästi toimivat föderaalset struktuuri luua saaks. „Ma ei näe et olemasoleva kooslusega on võimalik luua sellist föderaalset struktuuri mida me tahame,“ nentis Ilves.

Kuhu debatt lõpuks jõuab, jääb näha. See on aga selge, et Eesti praegune põhiseadus föderaalselt korraldatud riikliku struktuuriga ühinemist ei luba. Selleks on vaja rahvahääletust ja põhiseaduse uuendamist, ütles Raidla.