Euroopa Komisjon pakub ühiseid võlakirju

Vaid nii oleks tagatud mõistliku hinnaga finantseerimine kõigile euroala riikidele.Ühiselt võib ju euroala defitsiit ja võlakoormus olla väiksem kui USAs, kuid üksikult võetuna küünivad riigivõlakirjade tootlused euroalal praegu 1,8%st Saksamaal 25%-le Kreekas (kümneaastastel võlakirjadel). Rea riikide jaoks on laenuraha hind muutunud talumatult kalliks. Riskivabaks hindavad investorid veel vaid Saksamaa võlakirju.

Hispaania võlakirjade tootluste tõusu ei peatanud eile ka nädalavahetusel toimunud valimistel saadud tugev mandaat reforme jätkata lubavale uuele valitsusele.

Tuumiku tugevus kahtluse all. Investorid kahtlevad juba ka euroala tugevas tuumikus ehk AAA reitinguga riikides, millest nõrgim – Prantsusmaa – võib agentuuri Moody’s värskel hoiatusel varsti tippliigast välja põruda. “Kriis ründab euroala südant,” tunnistas eile Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Olli Rehn.

Prantsusmaa tippreitingu kaotus võib tippreitingu viia ka euroala päästefondilt EFSF, mille tehnilised detailid ja rahastamine on ikka alles lahtine, ehkki otsused fondi võimendamisest ja uutest volitustest tehti juba hulk aega tagasi. Nii pole fondist tõhusat kriisitõrjerelva saanud. Viivitamist taunis läinud nädalal ka Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi, korrates samas, et võlakriisi lahendamine on poliitikute pädevuses ning et keskpank ei kavatse massiliselt tugioste suurendada.Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso  pakub võimaliku kriisilahendusena välja euroala ühiseid võlakirju.

Meedias ringelnud dokumendi tööversioonis möönab komisjon, et seni on euroala ühisest võlakirjast räägitud kui instrumendist, mis võiks käibele tulla pikemas perspektiivis, kui liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika on rohkem ühtlustunud. Võlakriisi süvenedes on ühisvõlakirjast aga uuesti rääkima hakatud kui kriisi võimalikust lahendusest.

Komisjon pakub välja kolm alternatiivi, et käivitada diskussioon ning koostada selle põhjal tuleva aasta algul juba konkreetsem ettepanek.

Suurima efekti annaks, kui liikmesriigid kõik oma võlakirjad ühiselt emiteeriksid ja neid ühiselt ka tagaksid. Nii oleks välistatud risk, et üks või teine riik võiks (hoolimata riigi rahanduse seisust) likviidsuskriisi sattuda. Ühine võlakiri suurendaks euroala finantssüsteemi vastupidavust ning looks USA turu kõrvale teise suure ja likviidse võlakirjaturu, mis kindlustaks ühtlasi euro rahvusvahelist positsiooni reservvaluutana.

Antud variandi suurimaks puuduseks on, et turu distsiplineeriv mõju liikmesriikidele kaob, mis võib anda uuesti võimaluse tugevama distsipliiniga riikide seljas liugu lasta. Nii eeldab taoline võlakiri oluliselt karmimat reeglistikku eelarveditsipliini kindlustamiseks ja konkurentsivõime parandamiseks, mis nõuaks kindlasti ELi aluslepingu muutust.

Teine alternatiiv on ühiselt emiteerida ja tagada vaid osa euroala riikide võlakirjadest, millega turu distsiplineeriv toime teatud määral säiliks. Kasutegur ühistest võlakirjadest oleks aga väiksem ning selliselgi juhul tuleks aluslepingut muuta, mis nõuab aega.

Kolmas variant erinevalt eelmistest aluslepingute muutust ei nõuaks. Ka siin kaetaks ühiste võlakirjadega vaid osa euroala riikide rahastamisvajadusest, kuid vastutaksid liikmesriigid mitte ühiselt, vaid proportsionaalselt. Kasutegur oleks väiksem, kuid võlakirja saaks käiku lasta küllalt kiiresti. Nii võiks see olla osa praeguse kriisi lahendusest, mida perspektiivis edasi arendada.

“Loomulikult ei saa ühist võlakirja käiku lasta üleöö,” kirjutas läinud nädalal ajalehe Financial Times kolumnist Wolfgang Münchau, kes on ammu esindanud seisukohta, et ühiste võlakirjadeta euroala hakkama ei saa. “Aitaks sellestki, kui taoline kavatsus veenvalt deklareerida ning käivitada protsessid seadustes vajalike muudatuste tegemiseks.”