FT kolumnist: rahaliidu lõpp?

Münchau leiab, et Saksamaa kantsleril Angela Merkelil ja tema kogenematutel nõunikel ei ole arusaamist võlakriisi dünaamikast. Abiga viivitamine hetkeni, mil riik on kollapsi äärel, tähendab miljardite võrra kallimat abipaketti kui Kreeka vajanuks siis, kui EL kriisi juba veebruaris kontrolli alla oleks saanud. Münchau rehkendab, et Kreeka, Portugali, Hispaania, Iirimaa ja võib-olla ka Itaalia likviidsuskriisi leevendamiseks on vaja 500 miljardit kuni 1000 miljardit eurot. Kõigi nende riikide laenuintressid tõusevad ajal, mil nad on majanduskriisis või just äsja kriisist üle saamas.

Münchau leiab, et rahaliidu säilimiseks on vaja esmalt kolme asja: süsteemi kriiside lahendamiseks, paremat eelarvepoliitika koordineerimist ning poliitikat euroala sisemise tasakaalutuse silumiseks. Perspektiivis on vaja nii ühist eelarvepoliitikat kui ühiseid euroala võlakirju.

„Ma tavatsesin mõelda, et selline ülesehitus oleks soovitav, kuid poliitiliselt võimatu. Nüüd ma ei näe sellele enam alternatiivi, kuna eksperiment rahaliidust ilma poliitilise liiduta on läbi kukkunud,“ kirjutab Münchau. Nii on EL silmitsi ajaloolise valikuga – kas integratsioon või lagunemine.

Mis siis on euroala mitmekihilise kriisi lõppmäng? Kreekale võlgade restruktureerimine, mis on viisakas nimetus sisulisele pankrotile, mille lahendus ühiselt läbi räägitakse. Mis aga saab liidust tervikuna, seda on raskem prognoosida: kas süsteemi põhjalik reform või lagunemine, kirjutab Münchau.