Miks me räägime tuumajaama rajamisest Eestisse?

Lisaks kliimapoliitika arengule on meie regiooni elektrimajanduse tulevikku kõige enam mõjutavamaks nähtuseks elektriturgude avanemine. See nihutab esiplaanile konkurentsivõimega seonduvad küsimused. Tingituna CO2 hinna prognoositavast olulisest kasvust ei tundu põlevkivielektri kaardid perspektiivis kõige paremad.

Kui ELi kliimapoliitika osutub jätkusuutlikuks, siis ei tundu Eestis leiduvat kohta ka imporditava söe baasil töötavale söejaamale. Baaskoormust rahuldavast hüdroenergiast ei võimalda unistada Eesti piiratud veeolud. Maagaasi suuremahulist kasutamist ei soosi hiljutised energiasõjaelementidega seondunud nähtused. Tänaseid teadmisi arvesse võttes jäävad üle erinevad taastuvenergia projektid, tuumaenergia ja elektri import naabersüsteemidest. Need kõik on võrdselt võimalikud valikud ja parimaks lahenduseks oleks arvatavasti nende kombinatsioon ühel või teisel kujul.

Kuigi Eesti on enda elektrimajanduse arendamisel lähtunud põhimõttest, mille kohaselt kaetakse Eesti vajadused meie oma tootmisvõimsuste poolt, oleks turuavanemise tingimustes põhjust seda seisukohta veel kord kaaluda.

Põhjala riikidel on suure hüdro- ja tuumaenergia osakaalu tõttu oluline konkurentsieelis Balti riikide ees, mistõttu investeeringud elektritootmisesse peaksid meil olema eriti läbimõeldud. Taastuvenergia arendamine on prioriteetseks valdkonnaks terves maailmas, kuid tema häda seisneb tema kalliduses. Odavat tuule, päikse jms energiat pole olemas. Turukõlbulikuks muudavad taastuvenergia riigipoolsed toetused, mille maksavad kinni maksumaksjad. Seetõttu ei ole baaskoormuse katmine taastuvenergia arvel majanduslikult kõige otstarbekam.