Debatt: teeme tuumajaama Eestisse, mitte Leetu

Sama juttu "uue põlvkonna reaktoritest" on rääkinud ka rohelised, kuid jällegi ei ole mõtet spekuleerida ja majandust ehitada üles unistustele.

Minu jaoks põhinevad Eestisse tuumajaama ehitamise vajalikkuse argumendid nii varustuskindluse, julgeoleku kui ka (ja ehk isegi eelkõige) majanduslikel kaalutlustel.

Eesti riigi osalemisest tuumaelektrijaama arendamisel oleme rääkinud juba pikalt seoses kavandatava Ignalina projektiga. Märkamata on jäänud aga asjaolu, et see tähendaks mitme miljardi krooni suurust investeeringut Eestist välja ja elektrienergia eksportimise asemel peaksime hakkama seda hoopis importima. Rääkimata sellest, et leedukad on protsessi pööranud siseriiklikuks kemplemiseks, millega nad on täielikult selle projekti teostatavuse ja enda usaldusväärsuse diskrediteerinud.

Sellest investeeringust võidaksid vaid leedukad. Tuumajaama puhul on tegemist suure ehitisega, mille rajamine vajab suures koguses kvalifitseeritud tööjõudu. Tööd kestaksid ligi 5-6 aastat. Keskmise reaktori igapäevane opereerimine tähendaks ligi 600 kõrgharidusega töötajat, kelle palgad on tugevalt üle keskmise. Juba loodavad töökohad ja energiamüügi maksutulu, mis jäävad Eestisse, on piisavad argumendid, millega põhjendada tuumajaama rajamist Eestisse.

Tuginedes Ramse raportile on mitmed kõrged ametnikud väitnud, et Eesti oma TEJ võimsus saab olla täpselt nii suur kui on minimaalne Eesti sisemaine tarbimine (jaanipäeva öö). Esiteks on siiski võimalik kaasaegsete ja juba töötavate TEJ-de tootmismahtu varieerida. Teiseks ei eksisteeri pärast aastat 2013 Eesti elektriturgu, vaid oleme ühendatud NordPooli turuga. Sellele tuginevalt on võimalik arvestuslikust sisemaisest tarbimisest ülejäävat elektrienergiat eksportida, kuna kõikide eelduste kohaselt on meil pärast 2014. aastat 1000 MW ühendust Soomega, Estlink 1 ja 2 kaudu.