Savisaare pöördumine: kas jõustruktuurides kehtivad eetikareeglid?

Kakskümmend aastat on möödas ajast, kui Eestis asuti taastama vaba ühiskonda. Just vabanevad ühiskonnaliikmed olid need, kes taastasid Eesti riigi. Meie taasiseseisvumine ja oma riigi loomine õnnestus tänu sellele, et kogu rahvast haaranud laulva revolutsiooni juhtivad jõud olid meie parimad ajud: õpetajad, arstid, teadustöötajad, loomeinimesed. Need olid erineva tagapõhjaga aate-inimesed, kes tegutsesid omakasuta.

Veel mõned aastad tagasi esitlesime end maailmale kui edukate reformide ja imelise majanduskasvuga riiki. Kuidas oleme jõudnud tänase majandusolukorra ja poliitilise kultuurituseni on küsimus, milline vajab põhjalikumat analüüsi. Me ei saa nõustuda kollektiivse vastutuse jutustamisega. Üleilmses finants- ja majanduskriisis on ka meile lähedal ja meile lähedasi riike millised on jõudnud pankroti äärele. Aga on ka riike, milliste olukord on oluliselt lootustandvam kui Eestis. On riike, kus jagub rahalist võimekust ja intellektuaalset jõudu edasimineku kavandamiseks. Eesti on kahjuks riikide konkurentsis oma positsioone kaotamas. Seda nii majanduslikus kui isikuvabadusi ja riigi vaimset arengupotentsiaali puudutavas plaanis.

Vaba mees vabal maal oli ideaal siis, laulva revolutsiooni päevadel ja on seda tänagi. Vaba ühiskond püsib tasakaalupunktis mõttelisel teljel, mille ühes otsas on anarhiline kõikelubatavus ja teises otsas diktaatorlik politseiriik. Eesti ühiskondlikus arengus on mõnda aega olnud tajutav oht nihkuda üheksakümnendate aastate alguse kõikelubatavuselt selle skaala teise äärde: elukorraldusesse, kus valitseb vali kord ja kõike jälgib "suur vend".

Vabas ühiskonnas tähendab vabadus eeskätt just nende vabadust, kes ei ole võimul ja kelle käsutuses ei ole riigiaparaati. See tähendab just võimul mitteolijate vabadust tegutseda, rääkida, kirjutada, võimu kritiseerida ja ise võimu taotleda nii, et on kindlalt välistatud vähimgi oht, et neid selle eest võimulolijate poolt väntsutama hakatakse. Eriti ohtlikuks võivad valju korda taotlevad arengud kujuneda majanduskriisi oludes.

Vastutustundetust agarusest kõneleb vandeadvokaat Leon Glikman oma 17. veebruari Päevalehes ilmunud artiklis "Hirm pärsib majandust": "Eestis on ettevõtjate suhtarv elanikkonda mitu korda väiksem kui ELis keskmiselt ja see on vabalanguses. Rahvusvahelise reitinguagentuuri Moody's hinnangul on Eesti majanduskeskkond ja äriline aktiivsus märkimisväärselt alla käinud... Kuigi ebaseaduslike haldusaktidega on ettevõtjatele massiliselt hiigelkahjusid tekitatud, ei ole vähemalt avalikkusele teada ühtegi pretsedenti, kus seaduserikkujast ametnikku oleks karistatud, rääkimata temale osakesegi kahju hüvitamise kohustuse panemisest. Põhjendamatute kriminaalasjade menetlemine raiskab avalikke vahendeid ja pärsib ettevõtlust. Õigusriigis ei ole õigeksmõistmises midagi erakordset, kuid seal ei ole kohta ka päevselgelt põhjendamatutel menetlustel. Selliste sisult tölplaslike ja tõendusliku baasita kriminaalasjade tõttu on hävitatud paljude inimeste tervist, mainet ja vara. Lugupeetud inimesi on pikki aastaid põhjendamatult häbistatud, kuid avalikkuse ette ei jõua need, kes on selle taga." Samas, just majandussurutises olev riik vajab seda enam vabasid ja oma põhivabadustes kindlaid, teotahtelisi inimesi.

Uurimisorganite ja täitevvõimu ning poliitika lahti sidumine oli üks meie olulisemaid saavutusi taasiseseisvudes. Ometi peame nii tänastele kui tulevastele otsustajatele meelde tuletama, et uurimisorganite kasutamine oma erakondlike, sõpruskondade või äriliste eesmärkide saavutamiseks pole Eestis vastuvõetav viis asju ajada ega poliitikat teostada. Ka õiguskaitseorganites töötavaid arukaid inimesi ruineerib see, kui nad peavad tegelema poliitiliste tagamaadega tellimuste täitmisega õiguskorra kaitsmise asemel.

Inimesed Eestis peavad olema kindlad, et meie elu on korraldatud nii nagu demokraatliku riigi tavad ette näevad: oma oponentide või konkurentide vastu süüasjade genereerimine on vastuvõetamatu. Me tahame olla kindlad, et Eestis pole võimalik õigusorganitele anda juhiseid, millise äriettevõtte, millise erakonna liikmeid, millise rahvuse esindajaid, millise usutunnistuse või nahavärviga inimesi uurida ja millistest eemale hoida.

Reljeefseima näitena joonistub välja kõigile mällu sööbinud üks kuue aasta tagune kohtuasi. See häbiväärne sündmus tuletab meelde, kuidas inimesest püüti poliitikamängudes teha süüdlane, kuidas teatraalselt lavastatud viisil ja kaamerate ees arreteeriti toonane Tallinna abilinnapea. Arreteerimine toimus riigikogu valimistele järgnenud koalitsiooniläbirääkimiste ajal ja sellel oli mõju riigi sisepoliitikale. Õigeksmõistmise hinnaks oli aga inimese ruineerimine, tema tervise ja tuleviku oluline kahjustamine.