Kümme müüti ajust: ajukahjustused on alati jäävad

Ajuvigastus tähendab põhimõtteliselt ajurakkude osalist hävinemist ning üheks põhiliseks vigastuse allikaks on põrutused. Neile lisaks kujutavad ajule suurt ohtu veresoone lõhkemisest tekkinud insuldid ning mõnel juhul ka haigused.

Valdav enamus peaajuvigastustest paraneb siiski hämmastavalt hästi ega jäta püsivaid jälgi. Spektri teises otsas on aga rasked ajuvigastused, mille tagajärjel on mitmete ajuosade tegevus tõsiselt häiritud. Sellisel juhul on sageli vaja kirurgilist sekkumist, et eemaldada ajusse kogunenud veri. Selliste vigastuste tagajärjel võib inimene tõepoolest jääda invaliidiks.

Nende vahepeal on aga vigastused, mis näivad esialgu olevat oluliselt tõsisemad, kuid millest inimesed siiski üllatavalt hästi kosuvad. Neuronid ei kasva tagasi, kuid neid ühendavad sünapsid küll, mistõttu võib aju osa oma kaotatud võimetest aja jooksul tagasi saada. Seega loob aju uusi ühendusteid terveks jäänud neuronite vahele. Lisaks sellele on osa funktsioone teiste aju osade poolt üle võetavad. Nii on näiteks võimalik, et inimene õpib uuesti kõndima või rääkima, ehkki nende ülesannete täitmise koordineerimisega varem tegelenud ajuosa on jäävalt kahjustunud. Selline paranemine nõuab inimeselt siiski suurt pingutust ja professionaalset abi.