Kümme müüti ajust: hallid ajurakud

Aju on väga mitmekesine ja seetõttu on teda võimalik uurida lähtudes paljudest eri aspektidest. Aju uurimisega tegelevad näiteks neuroloogia, psühholoogia ja psühhiaatria. Need uurimisvaldkonnad ei ole uued, mistõttu võiks arvata, et inimene teab ajust juba väga palju. Tegelikult ei ole see nii. Avastamatut on rohkem kui seda, mis juba teada.

Aju keerukuse tõttu kipuvad inimesed teadaolevat infot lihtsustama, mis viib mõnikord täiesti väärate järelduste või kinnistuvate müütideni. Järgnevas lugudeseerias vaatleme HowStuffWorksi abiga levinumaid aju kohta käivaid eksiarvamusi.

Hallid ajurakud

Inimese kehas on väga erinevat värvi kudesid ja vedelikke. Aju on inimese kujutlustes enamasti hall või kergelt kollakas. Elav aju on aga lisaks hallile ka must, punane ja valge. Seega pole müüt hallist ajust mitte täiesti vale, selles on suur osa tõtt, kuid see pilt pole täielik.

Vahest nimetatakse kogu aju nn hallolluseks. Näiteks Agatha Christie loodud maailmakuulus detektiiv Hercule Poirot räägib sageli hallidest ajurakkudest. Hallid rakud esinevad tõepoolest kõigis aju osades, kuid lisaks on seal ka valget värvi, mille annavad ajule närvikiud, mis halle rakke ühendavad. Musta komponenti nimetatakse substantia nigra, mis tähendab ladina keeles must aine. Mustaks värvib ta neuromelaniin – spetsialiseerunud tüüp samast pigmendist, mis värvib tumedaks ka inimese naha. Ja lõpuks on aju siiski ka punakas, sest veri on punane. Aju aga vajab palju verd ning sellega kohale toimetatavaid toitaineid ning hapnikku.

Tuhmi värvi annavad ajule säilitusvedelikud, näiteks formaldehüüd. Just sellisel kujul klaasnõu sees on enamik inimesi aju näinud ning sellest ka mulje ajust kui kahvatult ja igavalt värvunud kurrulisest organist.