Mart Sander: olen raevus ja nördinud

"Kõik mis vähegi hea oli, osteti ära välismaalaste poolt, ja mitte ainult kohalike välismaalaste, vaid ka välismaa kunstikogujate poolt," märgib ta, "Eestlased oleks võinud saada rikkamaks nii mõnegi suurepärase teose võrra, aga ikkagi lasti kõik käest!"

Tema sõnul annavad meie kunstielus tooni kümne-kahekümne aasta eest metalliäriga rikkaks saanud „kollektsionäärid“, kes uhkustavad oma Leningradi keldrites vorbitud autentsete Aivazovskitega, ning kohalikud kunstikaupmehed, kes nendesamade keldrite kaudu kohalikke kollektsionääre varustavad. Praegu kihab Venemaa kunstiavalikkus suurtes skandaalides – selgus, et juhtivad kunstieksperdid on ära ostetud ja töötavad käsikäes artellidega, kes „vana“ kunsti toodavad. "Meie kaupmehed sellest muidugi ei räägi ja lasevad nendel, kes usuvad et koos rahaga tuleb automaatselt ka maitse ja teadlikkus, suhteliselt mõttetute lõuendite eest hingehinda maksta," pahandas Sander.

Oma sõnul läks ta kunstioksjoni korraldades ka ise avastamata teed pidi, lootes et suudab kunstiostule innustada jõukamat tavakodanikku. "Paraku on Eesti kunstioksjoneil tegevad siiski vaid paar tosinat kollektsionääri, ning nemad teevad sõna „keskklass“ kuuldes automaatselt ja otsustavalt kannapöörde," ütles ta.

Sander muretseb, et oksjonil suutsid Eesti ostja huvi äratada ainult umbes 5000kroonise alghinnaga soojendusringi teosed, mis online-oksjonil hoogsalt ära osteti. Vahemik 10 000 kuni 100 000 krooni on aga teatud „eikellgimaa“ – tavakodanikule liiga kallis, kollektsionäärile liiga odav. Liiga odav isegi siis, kui pakutav on väärtuslik. Ei vaevuta uurima, kas teostel on eksperthinnang või sertifikaat, vaid keeratakse lihtsalt igaks juhuks selg. Kõige rohkem kardab eestlane alati lolliks jääda – mis saab, kui ma pakun, ostan, ja pärast tuleb välja et tegu oli mingi naljaga? "Sest Sander on ju showmees ja vaevalt et tema oksjon võib tõsine olla?" ütles Sander.