Tamming: globaalne kriis tuleb pikem ja valusam

Täiesti arusaadav, et aeg-ajalt kostavad hõiked, et kriis on oma põhja saavutanud ja sügisest või järgmisest aastast hakkab paremaks minema. Vajadus dopamiini järele on ju alles. Kahjuks nii ei ole, kriis on alles kõige esimeses faasis, kus üritatakse kosmeetiliste vahenditega varjata kriis põhjuseid ja edasi lükata tegelemist kriisi tagajärgedega. Kui keskenduda USA-le, siis praegu on seal kriis eluasemesektoris, toimuvad eraisikute kinnisvara sundmüügid. Mida veel ei toimu, see on kinnisvara ehitajate pankrotid, millele peaks järgnema ehitusmaterjalitööstuse ja transpordifirmade pankrotilaine. Seda on oodata 2009. aastaks. Järgmisel aastal on oodata ka panganduskriisi süvenemist, mis kandub edasi ülejäänud majandussektoritesse ja aastaks 2010 üle kogu maailma. Maailm on valiku ees, kas valida deflatsiooni stsenaarium, lasta pankrotistuda kõigil, kes hakkama ei saa ja siis uuesti tühjalt kohalt alustada või minna hüperinflatsioonilisele stsenaariumile, kus raha lisatakse süsteemi kogu aeg juurde. Praegusel hetkel tundub, et valitakse teine tee, see aga tähendab ülemaailmset hüperinflatsiooni nn Zimbabwe sündroomi, kus toimub väga suur rikkuse vähenemine ühes selle globaalse ümberjagamisega. Selle stsenaariumi korral on kriis näiliselt vähem valusam, kuid tunduvalt pikem. Meenutame siinkohal Jaapanit ja aktsiamaaklerite tuntuimat hüüdlauset: "Pikaajaliselt on aktsiaturud alati tõusnud". 1989. aastal oli Nikkei indeks 38 957 punkti tasemel. Aastaks 2008 on sellest järgi jäänud 12 000 punkti ringis. Ükski maakler ei ütle oma klientidele, et investeerides praegu turgudele, mis on langenud tipust kõigest 30% võrra võib aastaks 2027 sellest järgi olla alla poole. See on nii valus mõte, mida aju dopamiinisüsteem blokeerib ja see ei jõua teadvusesse enne, kui olukord on reaalselt käes.

Kahjuks on kriisid pikemad ja sügavamad, kui sellest praegu räägitakse ja kahjuks ei analüüsita kriiside põhjuseid. Ainult üksikud analüütikud julgevad viidata Misesele ja mainida, et vabaturumajanduses tähendab hinna reguleerimine paratamatuid moonutusi, mis hakkavad järjest süvenema. Praegu on reguleeritud rahale keskpankade poolt määratav hind. Kuna raha on tehtud nn. odavaks, siis tunduvad äriideed, mida algselt turg ei pruugiks soosida, kasumit tõotavad, investeeritakse sinna, kuhu normaalse majandustsükli korral ei investeeritaks ja mulli algus ongi käes. Vale signaali saavad kõik alates pankadest kuni tarbijateni. USA-s praegu toimuv kinnisvarakriis ja sellele järgnev ülemaailmne finantskatastroof muutuvad klassikaliseks õpikunäideteks, mida tulevased põlvkonnad saavad ühel või teisel moel taas korrata. Kui mull lõhkeb, on käes süüdlaste otsimise aeg. Vaja oleks aga hoopis peeglit.

Kui palju ehitusmaterjalidetootjate pankrotte Eestist tänavu ootab, loe aripaev.ee tänasest online-intervjuust!