Elu pärast surma: uus info

Kliinilises mõttes oli ta lõikuse ajal surnud, kuid sellest hoolimata rääkis ta pärast ärkamist hämmastavaid asju sellest, mida ta oli kogenud sisuliselt surnuna. Näiteks oli ta vestelnud oma surnud sugulastega. Veelgi kummalisem oli aga asjaolu, et ta suutis kirjeldada ka seda, mida ta lõikuse ajal oli näinud, näiteks saagi, millega osa tema kolbast lõikuse ajaks eemaldati.

Kirjelduste puhul on märkimisväärne, et tegu on kombinatsiooniga surmalähedasest ja kehavälisest kogemusest. See pole kaugeltki ainus taoline kirjeldus.

Teadus on püüdnud neid veidraid fenomene selgitada. Tänavu on uuritud mõlema kirjeldatud kogemusega seotud aspekte, mis seletavad, kuidas tekib surmalähedane ning kuidas kehaväline kogemus, kirjutas HowStuffWorks. Kuidas aga said tekkida need kogemust koos?

Ühe piirkonna stimuleerimise järel tekkis naisel kehaväline kogemus. Naise kirjelduse järgi sai ta enda keha ülevalt vaadata. Blanke tegi kindlaks, et kui elektriga stimuleerida naise aju angular gyrust, piirkonda oimusagara ja kiirusagara ühinemiskoha vahetus läheduses, saab tekitada kehaväliseid kogemusi. Need tekkisid naisel iga kord, kui seda piirkonda elektriga stimuleeriti.

Meie aju on pidevalt tohutu infovoo käes. Seetõttu muutume me ühel hetkel meid ümbritsevate helide ja piltide suhtes tundetuks, näiteks ei häiri meid helendav valgus.

Ajupiirkond, kus oimusagar ja kiirusagar ühinevad (temporal parietal junction) sorteerib välja sobimatu info ning paneb kokku korraliku pildi.

Sama piirkond kontrollib meie arusaama meie oma kehast ning selle asukohast ruumis. Blanke arvates on selle piirkonna valeühendus seistagi kehaväliste kogemuste taga.

Blanke teooria seletab kehaväliste kogemuste olemust, Kentucky ülikooli teadlased surmalähedaste kogemuste tagamaid. Kui aga need kaks teooriat kokku panna ning minna tagasi artikli algusse, kus Pam Reynolds rääkis sellest, mida ta koges ajuoperatsiooni ajal. Selgub, et neist seletustest pole abi – miks nägi Reynolds end väljaspool keha, kui ta samal ajal viibis ajusurmas?

Surmalähedased kogemused võivad olla unenäoepisoodid, mis tekivad ajutüves. Kuid kehaväliseid kogemusi kontrollib sootuks teine ajupiirkond, mis oli siis kliinilises mõttes surnud. Näib loogiline, et aju peab siiski töötama, et töödelda ajutüve poolt tekitatud REM-unes nähtud kogemusi.

Kuigi nende kahe teooria kokkupanek ei paku selgitust surmalähedastele kogemustele ei tähenda see veel, et need teooriad oleksid valed. Ühe valdkonna uurimine võib viia suure avastuseni sootuks teises vallas.

Aga isegi, kui neuroloogia suudab selgitada, miks surmalähedased kogemused tekivad, ei võta see teema müstilisust sugugi vähemaks. Teadus võib küll seletada, kuidas, aga jätta vastamata küsimusele miks. Surmalähedaste kogemuste selgitamine võib aidata mõista metafüüsilist maailma, mis ühel päeval võib samuti saada teaduse uurimisobjektiks.