Odaval valuutal mitu eelist

Esimene strateegia pole jätkusuutlik. Teise viga on, et stabiilsus saavutatakse majanduskasvu arvelt.

Konkurentsivõimelise valuuta tähtsus majanduskasvu seisukohalt on vaieldamatu. Pikaajalist jõulist majanduskasvu on saatnud märkimisväärselt alahinnatud reaalkurss. See kehtib 1960. ja 1970. aastate Lõuna-Korea ja Taivani ning 1980. aastate Tšiili ülemineku kohta. 1990. aastaist on see aidanud Hiina ja India majandust.

Iga 10% valuuta alahindamist toob kaasa 0,3 pp jagu majanduskasvu. Alahinnatud valuuta aitab kasvule nii võimsalt kaasa sel lihtsal põhjusel, et see ergutab kasvu vedavaid sektoreid. Erinevalt ülehinnatud valuutast, mis õhutab tarbimist, edendab odav valuuta tootmist ja seega ka tööhõivet.

Iga riik peab mõistma, et tugev valuuta pole vaid keskpanga probleem. Konkurentsivõimelist valuutat peab toetama kas siseriikliku säästmise kasv suhtena investeeringuisse või riigikulutuste kärpimine suhtena sissetulekuisse. Muidu nullib inflatsioon saavutatu. Suur vastutus on seega rahandusministeeriumil, mis peab vastu võtma ülejäägiga eelarve, mis oleks piisav, et tagada reaalkursi kiire langus.

Kui rahapoliitika arvestab reaalset vahetuskurssi ja eelarvepoliitika seda toetab, võivad investorid arvestada konkurentsivõimelisema ja stabiilsema valuutaga. See tähendab suuremaid investeeringuid ekspordikõlbulikke kaupu tootvasse tööstusse, suuremat tööhõivet ja kiiremat kasvu. Kindlaim märk õnnestumisest on aga see, kui USA rahandusminister riigi uksele koputab ja süüdistab toda valuutaga manipuleerimises.