Pilt Eestist kui madalate maksude maast petab

Välisminister Kristiina Ojuland ei suuda rahvusvahelisele avalikkusele ära seletada, et Eesti ei ole maksuparadiis. Et meil ei ole 0-maksumäär ja et Eestis on tegelikult võrreldes Iirimaa, Küprose, Ungari ning isegi Läti ja Leeduga märkimisväärselt kõrgemad maksud.

Asi on selles, et ettevõtete tulumaksuvabastus on ainult näiline. Äritegemise eesmärk ei ole ju lõputu investeerimine. Ükski investor ei paiguta oma raha ettevõtlusesse igavaseks, vaid enamasti ikka teatud ajaks ja tulu teenimiseks.

Raha väljavõtmisel ehk dividendi maksmisel ootab teda aga 26%line tulumaks, mis on isegi meie lähinaabritega võrreldes suur. Lätis ja Leedus on ettevõtete tulumaks vaid 15%. Tõsi, Lätis-Leedus äriajajad peavad ka siis tulumaksu maksma, kui nad dividende välja ei maksa, kuid suur osa kasumlikke ettevõtteid ei vaevle mitte ala-, vaid ülekapitaliseerituse all ? ettevõtetel ei ole teenitud kasumit kuhugi efektiivselt edasi investeerida.

Kodune näide on Eesti Telekom, kus omanikud Eesti riik ja TeliaSonera hiljuti omavahel vaidlesid, kuipalju ettevõttel raha ?üle? on, mille võiks omanikele välja maksta.

Kui dividendideks makstakse näiteks 1 miljard krooni, saab Lätis tegutseva firma omanik Eesti tegutseva firma omanikust 110 miljoni krooni võrra rikkamaks ainult põhjusel, et tema asukohariik on Läti (või Leedu)! Seega ei maksa meil unistada, et rahvusvahelised suurfirmad jooksevad tormi Eestisse investeerima. Kuigi maksuküsimused ei ole investeerimisotsuse tegemisel esmased, on nad Ernst & Youngi hiljutise uurimuse kohaselt logistika, sihtturu läheduse ja tööjõukulude järel tähtsuselt neljas kriteerium.

Põhjus, miks meid maksuparadiisina käsitletakse, on meie endi loodud müüt, nagu oleks ettevõtete tulumaksust vabastamine võluvõti, mis töötab igiliigurina. Paraku see nii ei ole. Tegelikult ei seisnud ka riigi kott peale ettevõtete tulumaksu süsteemi ümberkorraldamist tühjalt püsti ja kõik, mida justkui kingiti, võeti mujalt tagasi. Ainus häda raha ühest taskust teise tõstmisega oli selles, et maailmale jätsime mulje, et mõlemad taskud said pilgeni täis.

Kuid nii võib juhtuda, et mõlema tasku põhja tekivad augud. Rahvusvahelises avalikkuses tekkinud väärarusaam meie madalate maksude kohta on kahe teraga mõõk. Esiteks kardavad rahvusvahelised investorid palju vähem kõrgeid makse, kui seda, et midagi muutub. Nö poliitiline risk, et täna on asjad nii ja homme teisiti, ja investor ei saa enda kaitseks ise midagi teha, peletab eemale. Just sellist imagot kujundavad Saksamaa ja Prantsusmaa rahandusministrid Eestile: ?See, mis Eestis toimub, on jama ja peab lõppema!?

Poliitilist riski võtab riskikapital, mitte keskkonda loovad stabiilsed rahvusvahelised ettevõtted, kes tegutsevad pikast perspektiivist lähtuvalt ja ei põgene ummisjalu isegi siis, kui majanduskasv peatub või langeb. Sellised firmad loovad töökohti ja neid on meil vaja. Eesti esimene eesmärk on aktiivselt kommunikeerida Eesti tegelikku maksusüsteemi ja kui see ei õnnestu, siis seda lihtsustada ja arusaadavamaks muuta. Teine suund tuleb võtta maksukoormuse tegelikule vähendamisele, kuhu Eesti muidugi juba suundub - alates 1. jaanuarist 2007 on tulumaks 20%. Sest võrreldes näiteks Iirimaaga, meie poliitikute lemmiknäitega, on meie maksukoormus peaaegu kaks korda suurem!

Kui meie pilt Euroopas vastab sellele, kuidas me tegelikult välja näeme, ei tule suurt pettumist. Eesti ei läinud ju Euroopa Liitu pimekohtingule interneti jututoast leitud kontakti alusel, vaid me teadsime Euroopa nägu ja tegu. Kahjuks palju rohkem kui Euroopa avalikkus meist. Eesti võib olla isegi kõrgete tippametnike ja ärimeeste jaoks olla siiamaani ?pimekohtingu partner? ja selle vastu peab võitlema.