Rahvapõllumehest pereettevõtja: maasikakasvatus pole mingi kullaauk

„Vanematele pakuti võimalust maasikaistandik ära osta, aga nad otsustasid ise poole hektari jagu taimi võtta ja järele proovida. Alates sellest ajast oleme me maasikat kasvatanud,“ meenutas Ranet.

Ranet on lapsest saati talu tegemistes sees olnud. Suved möödusid müügipunktides ning kõrvalt hoolega jälgides, kuidas pere ettevõtmine kasvab. Hiljem õppis ta Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist ning pärast magistriõpinguid hakkas vastutus kiiresti suurenema. „See hetk, kui ma hakkasin väetamist ja taimekaitset ise tegema, oli selge, et eksimisruumi väga ei ole,“ ütles ta.

Kõik rollid on peres välja kujunenud loomulikult – Ranet tegeleb agronoomia, väetamise ja taimekaitsega, samuti müügi, turunduse ja finantspoolega. Ema vastutab hooajatööliste leidmise ja igapäevase korjamise korraldamise eest, isa hoiab silma peal tervikul.

„Pereettevõttes on keerulisem välja lülitada. Palgatööl saad seda rohkem teha,“ tunnistas Ranet.

Joosepi talu põhikultuur on maasikas, mida kasvatatakse valdavalt avamaal. Viimastel aastatel on aga üha olulisemaks marjaks muutunud ka vaarikas, seda kasvatatakse peamiselt tunnelites. Tunnel pakub kaitset ilmastiku eest, kuid ei lahenda kõiki muresid.

„Väldime ühte probleemi, aga teised probleemid tulevad asemele,“ kommenteeris Ranet.

Kõige pingelisem aeg on maasikakorjamise tippaeg. „Kui meil on hooajal sada töölist, siis me ei räägi kümnest kilost, vaid kümnetest tonnidest päevas,“ ütles ta. Ilm dikteerib tempo ning maasikatele ei saa öelda, et ärge veel valmige, meil on jaanipäev.