Seda valitsust ei ravi miski

Samas jättis nii peaminister kui ka teised ministrid ajakirjanike esitatud konkreetsetele ja sisulistele Reformierakonna rahastamisskandaali puudutavatele küsimustele vastamata või olid vastused nii üldsõnalised, et neist polnud võimalik välja lugeda muud kui: Reformierakonna ja valitsuse jaoks on see teema lõpetatud, elu läheb edasi. Pole mõtet siin korrutada oma “uskumusi”. See polevat ajakirjanikule kohane viis.

Totaalne kurtus. Olen peaministriga nõus: valitsuspoliitikutega diskuteerida pole tõepoolest võimalik. Selles mõttes on ajakirjanike ja poliitikute mõttevahetus täiesti surnud juba pikemat aega. Diskussioon eeldab nimelt, et kumbki pool kuulab, mis teisel on öelda. Pressikonverentsil tähendaks see, et küsimust kuuldakse, pannakse tähele, sellest saadakse aru. Ja kui vastatakse, siis räägitakse ikka sellestsamast asjast, mitte äkki mõnest teisest. Nii Ansip kui ka tema valitsuse ministrid aga räägivad juba pikemat aega mingist oma asjast, mis näib asuvat hoopis teises dimensioonis. Nende kahe paralleelmaailma vastuolu on kasvanud nii suureks, et kokkupuutepunkte ei paista olevat jäänud. Võidakse istuda ühes ruumis, ja ometi viibida eri paikades, millel ühisosa puudub.

Ministrid viisid jutu eetikakoodeksile: polevat tõsi, mis ajalehed selle põhjalaskmisest kirjutavad. Jutt käis riigikogu eetikakoodeksist, mida on koostama asunud reformierakondlane Kaja Kallas. Olen siiamaani arvanud, et koodeksist võiks kasu sündida, mitmel elualal toimib see päris edukalt.  Ent valitsusele see ju ei laieneks, ministritesse ei puutuks.

Ühismõõdutus. Pealegi ei ole mu meelest üldse kindel, et see “uskumustesse” kinni jäänud avalikkus ja  poliitikud sellest ühtemoodi aru saaksid. Eetika on midagi inimesele omast, inimlikku. Suur osa poliitikuist on aga inimlikud mõõtmed täiesti minetanud, ehkki inimese väliskuju säilitanud. Partokraatlik paralleeluniversum eksisteerib oma, mitteinimlike reeglite järgi.

Kui Ansip räägib, et “rahva kannatus on katkenud”, siis mõtlen ma üht, aga Ansip hoopis midagi muud - ja ma ei saa aru, missugune on see rahvas, kellest tema räägib. Ansip räägib ajakirjanikust kui inimesest, kes püüdleb tõe poole. Ma võiksin samale lausele alla kirjutada, aga välja tuleb, et silmas peame täiesti erinevaid asju. Ühist mõõdet ei ole.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler