Eurovõlakirjadel hall tulevik

Lõpuks, võti finantsstabiilsuse edus oli sügav restruktureerimine. Föderaalvalitsus suutis koguda tulu, et maksta umbes 4% intressi kogu võlale, mis on vähem kui olemasolevate võlakirjadele lubatud 6%. Nii pakuti osariikide ja föderaalvõlakirjade omanikele pikaaegsete võlakirjade korvi, osa 3% intressiga ja teised 6%. Korv oli disainitud nii, et keskmine laenuteeninduse hind oli 4%. Föderaalsete võlakirjade pikk aeg tähendas, et neil ei olnud ka refinantseerimisriski. Esimestel aastatel neelas võla tasumine 80% föderaaltuludest. Väiksemgi negatiivne šokk oleks võinud valitsuse pankrotistada.

Õnneks juhtus vastupidine. Föderaaltulud kolmekordistusid sõjajärgse kiire rekonstrueerimise tulemusel ja jätkasid kiiret kasvamist, abiks võime jääda neutraalseks ajal, mil sõjad laastasid Euroopat.

Ka euroala vajab tõenäoliselt sügavat restruktureerimist. Euroala kriisi saaks lahendada, kui kõik riigivõlad muudetaks 20aastasteks euro võlakirjadeks intressiga 3% ning viie aastase maksepuhkusega. Kuid see ei ole kõik. 1830–1840. aastatel muutusid mitmed USA osariigid maksejõuetuks, mis läks kalliks maksma. Föderaalvalitsus ei päästnud neid ning 1840ndad olid aeglase kasvuga ja võlglasi sunniti ikkagi võlgu tasuma. Pankrot ei olnud lihtne tee ja kõik USA osariigid peale Vermonti on lisanud oma põhiseadusesse eelarvetasakaalu põhimõtte, et kindlustada fiskaalne usaldusväärsus. Kas ELi liikmed on valmis samalaadseks sammuks?

© Project Syndicate