Isegi Belgia saab ELilt rohkem raha kui Eesti

Konkurentsitult suurim saaja on Poola, kes suudab ära kulutada enamiku sellest, mida Saksamaa ühiskassasse sisse maksab. Kõik uued liikmesriigid on tänaseni saajate hulgas, aga mitte ainult nemad - kogusummalt on Poola järel suuruselt teiseks saajaks Kreeka ning isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad ELilt rohkem raha kui Eesti. Võrrelduna SKPga, on ELi fondidest kõige edukamalt osanud toetust küsida Balti riigid. 2009. aastal moodustasid „eurorahad“ ligi 6% Leedu SKPst ja üle 4% Eesti SKPst - enamikes ülejäänud uutes liikmesriikides jäi see toetusmäär 1-2% kanti.

Kuhu raha läks? Võib julgelt väita, et suurim osa uutesse liikmesriikidesse voolanud „eurorahast“ on asfalti valatud. Kümnest suuremast ELi kaasfinantseeritud projektist üheksa on seotud transpordi ja teedeehitusega. Poolas ja Ungaris on ELiga liitumisest alates kiirteede hulk enam kui kahekordistunud. Eestis on seni kahjuks ELi abiga ehitatud vähem maanteid kui kusagil mujal, kuid loodetavasti paraneb olukord lähitulevikus, kui töösse läheb Tallinn-Tartu kiirtee projekt.

Lisaks transpordi infrastruktuuri ehitamisele on hulk raha kasutatud keskkonnale - näiteks veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamisele. Ungaris, Poolas ja Slovakkias on üle kolmandiku kõigist toetustest läinud põllumajandusele (Eestis on põllumajandustoetuste osakaal 24% ehk protsentuaalselt vähem kui kusagil mujal). Eesti ja Leedu eristuvad teistest sellega, et ligi pool kogu avaliku sektori investeeringutest tehakse „eurorahade“ abil - enamikes ülejäänud uutes liikmesriikides jääb toetuste osakaal investeeringutest alla 20%.

Eesti võrreldes teiste uute liikmesriikidega. Tingituna 2008-2009 sügavast majanduskriisist on Eesti majanduskasv alates ELiga liitumisest jäänud (sarnaselt Läti ja Leeduga) väiksemaks kui enamikes ülejäänud uutes liikmesriikides. Samas tuleb arvesse võtta, et hulk kiire majanduskasvuga aastaid jäi ELiga ühinemise eelsesse aega - alates 90ndate algusest on Eesti SKP lähenenud ELi keskmisele rohkem kui ühegi teise uue liikmesriigi oma.Lisaks tõhusale ELi toetuste kasutamisele paistab Eesti silma väga eduka toetuste taotlemise poolest - Eesti taotluste aktsepteerimise protsent on kõrgem kui ühelgi teisel uuel liikmesriigil, ületades ainsana uutest liikmesriikidest ELi keskmist. Kahtlemata näitab see vastavate ametnike head tööd. Oodatult eristub Eesti teistest uustulnukaist ka vähese korruptsiooni, lihtsa maksusüsteemi, internetiseerituse ja inimeste aktiivsuse poolest - neid häid omadusi ei saa vist aga ELi teeneks pidada.

On meil moraalne kohustus Kreekat aidata? Võttes arvesse asjaolu, et Eesti on aastate jooksul ELilt väga palju saanud, tekib õigustatud küsimus, kas oleks eetiline keelduda abistamast hädasse sattunud liikmesriike nagu näiteks Kreeka? Minu hinnangul on meil kindlasti moraalne kohustus aidata kaasa selliste pikaajaliste lahenduste otsimisele, mis muudaksid Euroopat tugevamaks ja selle ressursside juhtimist tõhusamaks. Kunagi, kui oleme kümne rikkama riigi hulgas (sealt jookseb hetkel piir maksjate ja saajate vahel), võib meil tekkida moraalne kohustus aidata endast tagapool olijaid. Samas pole ei Eestil ega ühelgi teisel Euroopa riigil moraalset kohustust maksta kinni kellegi ebaefektiivset ja pillavat riigijuhtimist. Kui sellest ja kohati ülevoolavast bürokraatiast ka veel lahti saaks, võiksin öelda, et sellist Euroopa Liitu ma tahtsingi.