Lambot: Rail Balticu saatuslik nõrkus

Rail Baltic peaks toetuma ELi majanduslike sõltuvussuhete loogikale. Esmapilgul tundub, et ta teebki seda. Baltimaad ja Soome seotakse Euroopa südamega. Täiendava liiklussoone geopoliitilist tähtsust on raske alahinnata. Kõigele lisaks ehitatakse uus raudtee väidetavalt suuresti jõukate eurooplaste rahaga.

Tasuvus. Ometi on Rail Balticu praegusel projektil on mitu nõrka kohta, mis võivad talle saatuslikuks saada. Raske on aru saada, kuidas suurinvesteering lõpuks tasuvaks muutub. Keskseks küsimuseks on tõusnud raudteetrassi asukoht. Tänased trassialternatiivid välistavad kogu reisijateveo potentsiaali kasutamise.

Raudtee, mis jääb Balti riikide hõreda asustuse puhul väheste “suurlinnade” linnasüdametest ja lennujaamadest nõnda kaugele, kujuneb vaevalt peamiseks eelistuseks mõistliku sõiduajaga sõitude puhul. Projekti eestkõnelejad tunnistavadki seda vaikimisi ning on lauale tõstnud kaubaveo kaardi. Kuid Euroopa-suunaline kaubavedu ei vaja kiirraudteed ning Soome miljonid kaubatonnid, mis peatselt jõustuva laevakütuse väävlidirektiivi tõttu peaksid maismaale ehk siis uuele raudteele kolima, jäävadki ilusaks unistuseks. Kaupade vedu Soomest meritsi Lääne-Euroopa sadamatesse jääb alatiseks nii palju energiasäästlikumaks, nii et mingisugune väävlidirektiiv ei suuda pikas plaanis raudteed majandusseadusi eiravalt meretranspordi alternatiiviks kujundada. Samuti on kohalik väetiste tootmine miljonites tonnides äärmiselt ebaselge plaan ja nagu öeldud, kiirraudteed nende mahtude transportimiseks küll vaja ei ole.