Klaasipesuvedeliku sisu määravad kauplused

Tänane probleem ongi, et paljude tarbijate ja müüjate madala teadlikkuse tõttu arvestatakse klaasipesuvedelike puhul vaid ühte parameetrit - hinda. Sageli ei küsita ega vaadata toote spetsifikatsiooni, sest ei osata seda lugeda. Puuduvad ka teadmised, millise metoodika järgi külmumistemperatuuri arvestatakse. Ühed tootjad jälgivad hangumistemperatuuri, teised aga esimese kristalli teket, mida kasutati ka 13. detsembri Äripäeva loos „Talvise klaasipesuvedelikuga võib külma saada“ kirjeldatud katsetes. Valeks ei saa kumbagi lugeda, kuna ei teata, mida tootja on järginud.

Eestis puudub standard, millele klaasipesuvedelikud peavad vastama. Seega pole artikli järgi võimalik hinnata, kas testitud vedelikud olid üksteisest kvalitatiivselt erinevad. Külmumispunkti mõõtmiseks sobilik standard oleks ASTM D1177. Klaasipesu külmumistemperatuuri mõõtmiseks aga sobivad ka hägustuspunkt EN 23015 ja hangumistemperatuur ASTM D97. Muud toote olulisi parameetreid kajastavad standardid on näiteks puhastusvõime Dekra QMA 2001.1405, kaitse värvi ja lakipindadele Dekra QMA 2001.1400, mõju plastikdetailidele Dekra Q2001.1478 jne.

Äripäeva tellitud klaasipesuvedelike test juhtis tänuväärselt tähelepanu kemikaalide märgistamisele ja tarbijate teadlikkuse tõstmisele. Uuringud on näidanud, et enamik inimesi Euroopa Liidus ei loe kemikaalide märgistust. Inimesed usaldavad suurte poodide kaubavalikut. Müüjad omakorda ei küsi tootjalt toote kohta tehnilisi või ohutusalaseid selgitusi. Kuna oluline on hind, siis sõlmitakse leping, kus kogu vastutus on tootja kanda. See aga pole kooskõlas kemikaalide REACH määrusega, millest tulenevalt peaksid kõik tarneahela lülid, sh kaupluseketid, jagama ühtset vastutust.