Maruste: oht peitub Euroopa Liidu föderaliseerumata jäämises

Tegelikkuses toimib EL de facto aina enam kui unitaarriik, kuid üliriigile omasel viisil ja meetodeil. Ühest küljest on see tõhusust silmas pidades vältimatu, teisalt pole selleks vajalikku, loojate antud pädevust ja adekvaatset riigiõiguslikku mudelit. Väikesed riigid tunnevad suurte ahistust; suured on mures, et nende osa võidakse blokeerida väikeste jonni või ainult neile tähtsa agenda pärast.

Kaasaegses maailmas peitub suurte toimivate föderatsioonide (nt. USA, Kanada, SLV) tõhususe ja edu alge täpselt määratletud ja konstitutsiooniliselt fikseeritud pädevustes ning seda järgivate protseduuride selguses. Üldistes huvides vältimatult vajalik on föderaalvalitsuse käes: riigikaitse, välispoliitika, rahandus, piiride valve ja kodakondsus, standardid jmt. Ülejäänu on osalisriikide endi otsustada ja teha.

Samavõrd oluline on riigi/võimuteostuse (meie puhul siis ELi) ülesehitus. Ehk siis parlamendi tasemel alamkoda, mis on föderatsiooni elanike esindus (valitakse otse Euroopa rahvaste poolt), ja riikide esindus ülemkoda, kus kõigil on võrdne esindatus ja hääl (a la tänane Ülemkogu). Iseenesest mõistetav on täitevvõimu (Komisjoni) legitimatsioon ja aruandlus parlamendi ees. Kui need asjad on paigas, siis ülejäänud tulenevad sellest ja EList võib veel asja saada.

Seega ohtlik pole mitte föderaliseerumine, vaid föderaliseerumata jäämine. Ehk siis olukord, kus toimub hiiliv suveräänsuse ülekandumine, mis on saadetud meeletust bürokraatiast ja ebamäärasusest.