Rank: Ligile mitte armu anda

Ja sellise stsenaariumi riski ei ole Kreekale antud abilaenud sugugi vähendanud – võlakoorma all oimetule riigile uue võla (ka abilaen on võlg) kukile kuhjamine ei ole Kreekat maksevõimelisemaks muutnud, valitsuskoalitsioon on ohtlikult habras - nagu hoiatab ka troika oma raportis - ning inimeste kannatused reaalsed. Ühel hetkel ei pruugi Kreeka enam jaksata, kõik laguneb koost.

IMF teeb õigesti, kui nõuab praeguse pimesikumängu lõpetamist. Sest taoline lahenduseta olukord ei võimalda Kreekale ka mingit väljapääsu. Majandus ei saa  toibuma hakata kui investorid riigist ringiga mööda käivad.

Väga ei maksa loota ka sellele, et ülejäänud euroala on Kreeka rahaliidust väljakukkumiseks paremini valmis. Nüüd on küll ESM, kuid pangajooksu puhkedes ei tuleks ei Hispaania, Portugal ega Itaalia oma hoiuste tagamisega omal jõul toime – euroala ühised hoiusegarantiid on alles jutu tasandil.

Ilustamata kõnes - Kreeka vajab võlakergendust. Seda möönab isegi euroala päästemehhanismide suhtes selline skeptik nagu Saksamaa keskpanga juht Jens Weidmann. Sest Kreeka ei ole Jaapan, mis tuleks toime võlaga, mis läheneb 200%-le SKPst. Kreeka on riik, mis oma oludelt ja arengutelt ei oleks kuidagi sobinud ühte rahaliitu jõuka Saksamaaga ning mis liitu saades lasi – teiste liikmesriikide lahkel heakskiidul - asjad veel hullemini käest.

Kui kaugele Euroopas enesepettusega minna võidakse, illustreerib hästi Kreeka eeskujuks seadmine teistele rahaliidu liikmetele alles 2008. aastal. Suure võlakoorma ja kaubanduskonto defitsiidi, ülehinnatud valuuta, nõrga tööstusbaasi, sõjakate ametiühingute ning eurost üleöö paremat elujärge eeldava rahvaga riiki tõi eeskujuks ei keegi muu kui toonane Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia. Kreeka supi keetjaid on palju rohkem kui kreeklased üksi.

Nii tuleb ka riigikogus osa aega kindlasti kulutada pilkamisele, kui Brüsselist naasnud poliitikute jutt uskumiseks liiga ilus on. Ent eelkõige ootaks riigikogult sisulist kontrolli, kas Kreeka päästmise kava peab vett. Kas Eesti panus abimehhanismi ESM on mõistlikult kasutatud, kas see aitab Kreeka jalule.

Kreeka vajab võlakergendust, seda on majanduseksperdid juba ammu öelnud, ent nagu demokraatiale omane, jõutakse töötava lahenduseni siis, kui kõik muud lihtsamad teed on ära proovitud. Kriisitunde tekkimist on vajanud nii Kreeka poliitikud ja avalikkus kui ka Kreekat abistavad riigid, mis alles tagantjärele hakkavad aru saama, mis rahaliidu loomisel kõik tegemata jäi ja kui kallilt see nüüd kätte maksab.

Võlakergendus on mõeldav mitmel moel – Kreekale lisaraha laenamine, et riik oma praegu suure allahindlusega võlakirju turult tagasi saaks osta, Kreekale maksepuhkuse andmine ja laenuintresside langetamine (isegi madalamale kui osade Kreekat abistavate riikide laenamiskulud), Euroopa Keskpangas Kreeka võlakirjadelt teenitud tulu Kreekale tagasi kandmine. Samuti on võimalik Kreekale antud abilaenude intressidest loobumine näiteks Saksamaal, mille laenukulud on kriisis väga järsult alanenud. Need lahendused võivad Kreeka abistajatele tähendada juba reaalset rahalist kaotust, mis on väga raske nii poliitiliselt kui juriidiliselt, kuid analüütikute sõnul siiski jätkuvalt väiksem kahju kui kaos Kreeka rahaliidust väljakukkumisest.

Kreeka abipaketti riigikogus hinnates on poliitikute isiklikust vaenamisest ja kontrollnumbrite tagaajamisest olulisem jälgida, kas ja kuivõrd edenevad Kreekas sisulised struktuursed reformid, mis tagaks Kreeka toimetuleku rahaliidu raamides ja välistaks uute võlgade kuhjumise. Ning udujutud tuleb välja naerda. Siin muidugi on mõttekoht, kas sihiks seatud Kreeka võla kärpimine 120%-le SKPst pole Kreeka puhul järjekordne soovmõtlemine, et riik taolise võlatasemega omal jõul toime tuleb.

Autor: Sirje Rank, Sirje Rank