Taavi Tibar: väikesest Marist tippjuhini, Eesti kaitsjast Onu Heinoni – me kõik vajame treenereid

Terviseprobleemide vähendamine, sihikindlus, distsipliin, kogukonna loomine, Eesti rahvusvaheline maine ja kriitiline mõtlemine – kõik need aspektid võiksid aidata meie riigi edulugu uuendada ja selle arengut kiirendada. Aga kuidas seda saavutada? Treenerite suurem tunnustamine ja toetamine võiks olla üks võtmetegureid.

Eesti vajab tugevamaid ja tervemaid inimesi. Endine kaitseväe juhataja Martin Herem tõi ERRis välja, et „eelmise aasta tulemuste kohaselt on teenistust alustavate kutsealuste kehalise võimekuse testide miinimumnõuete täitmine olnud jõukohane vaid 28% sõduritele“. See tähendab, et 72% ajateenistusse astujatest ei suuda täita isegi elementaarseid kehalise võimekuse nõudeid.

Kuidas seda numbrit parandada? Ja laiemalt – kuidas tagada, et Eesti noored kasvavad tervemateks, tugevamateks ja sihikindlamateks inimesteks? Vastus on lihtne: investeerides treeneritesse. Kui treenerid suudavad juba varases eas kujundada lastes sportlikud harjumused, siis loob see tervema ühiskonna, kus inimesed on võimelised kandma nii lahinguvarustust kui ka vastutust oma tervise eest. Lisaks aitab liikumisharrastuse levik vähendada tervishoiusüsteemi koormust.

Muutus peab algama treenerite palgaskaala ja karjäärimudeli ülevaatamisest, et luua noortele motivatsioon ise tulevasi tugevaid ja terveid inimesi kasvatada. Tähtis pole ainult palk, vaid ka selge karjääriredel.

Mitmes riigis on kasutusel süsteem, kus kõrgema kvalifikatsiooniga treenerid saavad ka kõrgemat tasu. Ka Eestis on olemas olümpiakomitee kaheksatasandiline treenerikutse süsteem, kuid see peaks andma selge signaali, et näiteks eliittreenerina on võimalik väärikat palka teenida.

Veel mõned mõtted. Kas suudaksime Eestis luua sümbioosi treenerite ja ülikoolide vahel, sarnaselt USA süsteemile? Saksamaal on treenerite tasustamine seotud sertifikaadisüsteemiga – mida kõrgem kvalifikatsioon, seda parem palk. Kas võiksime midagi sarnast Eestis rakendada?

Treenerite rolli võiks tõsta ka haridussüsteemis, võrdsustades nad haridustöötajatega ning andes neile suurema rolli noorte arengus, mitte ainult trennis.

Treenerid ei ole pelgalt spordijuhid, vaid Eesti eduloo vundament. Olen kindel, et meil kõigil on olnud vähemalt üks treener, kes on jätnud meie ellu jälje. Ning neist, kes ei suuda ühtegi meenutada, on mul natuke kahju. Peame pingutama, et järgmistele põlvkondadele oleks sellised eeskujud olemas.

Kui tahame tugevat ja edukat ühiskonda, siis peame hakkama treenereid ka vastavalt väärtustama. Ja kuigi endise treenerina võib mulle ette heita kallutatud vaadet, siis selles ju lõpuks ongi arvamusloo mõte – esitada oma seisukoht ja alustada diskussiooni, mis viib kõigile kasulike lahendusteni.