Siret Ulp: üksi pusides kaugele ei jõua, tõhusaks õppimiseks on vaja kogukonna tuge

Eestis uhkustame oma digiriigi ja hariduse tipptasemega, kuid numbritest kaugemale vaadates pole pilt nii roosiline. Lapsed on ülekoormatud, vanematel pole aega ja õpetajatel ressurssi ning paljud õpilased jäävad hätta.

Ligi pool õpilastest tunnistab, et neil on raske ennast motiveerida ja distsiplineerida (PISA, 2022). Üle 60% tunneb koolist tingitud stressi, mis mõjutab nende õpimotivatsiooni ja vaimset tervist (Tartu Ülikool, 2021). Tuhanded Ukraina kooliõpilased Eestis vajavad eestikeelset tuge, kuid kodus pole kedagi, kes aitaks (HARNO, 2022).

Paljud vanemad tunnevad, et neil puuduvad aeg või oskused oma lapsi kodutöödes toetada, mis süvendab hariduslikku ebavõrdsust.

Meie ühiskond vajab rohkem ruumi, kus igaüks saab julgelt küsida, kaasa rääkida ja osaleda. Kogukonna toetus, vastastikune kuulamine ja koostöö loovad tõelise õpikogemuse.

Kanadas kogesin samuti hoopis teistsugust õhkkonda. Inimeste viisakus ja toetavad pilgud tekitasid tunde, et kiusamine polekski võimalik. Eestis oli klassiruumis pidev hirm hinnangute ees.

Aga mis siis, kui meie kultuur soosiks rohkem toetavat suhtumist? Kui me õpetaksime lastele, et nende küsimused on olulised ja nende arvamus väärtuslik? See pole lihtsalt nn pehmete väärtuste küsimus – see on alus, millele toetub terve ühiskonna edu.

Tänases maailmas ei piisa vaid isiklikest saavutustest. Meie edu seisneb koostöös, üksteise mõistmises ja toetamises. Õppimine on vestlus, kus iga küsimus ja arutelu loob uue mõtte ja arusaama. Me peame julgustama noori mitte ainult õpikutesse vaatama, vaid ka avatud silmadega maailma uurima, küsima ja arutlema.

Kui me ei muuda arusaama, et õppimine on individuaalne protsess, siis ei saa me ühiskonnana edasi areneda. Õppimine on sotsiaalne protsess – vajame kogukonna toetust, et arendada teadmisi ja kriitilist mõtlemist.

Meil on vaja tugevat hariduskogukonda, kus iga laps saab tuge oma potentsiaali arendamiseks. See ei ole ainult kooli asi, vajame mentorite, vabatahtlike ja kogukonna toetusvõrgustikku. Kui vanemad, õpetajad ja mentorid toetavad üksteist, siis kasvavad noored, kes suudavad mitte ainult akadeemilisi eesmärke saavutada, vaid ka oma ühiskondlikku vastutust mõista ja tunda end ühiskonda kuuluvana.

Kuidas seda teha? Tehnoloogia on olemas, kuid kui kaotame inimliku kontakti, kaotame ka ühiskonna „liimi“. Meie riigi edu ei sõltu ainult majandusest või tehnoloogia arengust, vaid investeeringust inimestevahelistesse suhetesse ja laste arengusse.

Kui tahame, et Eesti oleks edukas, peame tagama, et ükski laps ei jääks maha lihtsalt seetõttu, et tal polnud võimalust küsida õigeid küsimusi. Edu ei ole juhus ega ainult tehnoloogiline areng, vaid on kogukondlik investeering. Kui tahame, et järgmine põlvkond ei peaks üksinda pusima, peame looma tugeva tugivõrgustiku, mis panustab iga lapse arengusse.