Allan Padar: kasutame siit lahkunud vilistlasi Eesti hüvanguks

Hemingway olla öelnud, et igas maailma sadamas on üks eestlane. Öeldut ümber konstrueerides ei ole tõenäoliselt vale öelda, et igas maailma sadamas on vähemalt üks inimene, kellel on varasem kokkupuude Eestiga, olgu see õpingute, töötamise vm tulemusel.

Igal aastal lõpetab Eestis üle tuhande välisüliõpilase (viimase seitsme aasta jooksul ca 10 000) ning siit-sealt on esinenud kriitikat, et Eesti maksumaksja rahaga koolitatud tudengid lahkuvad hiljem Eestist ega panusta siinsesse ühiskonda.

Noorte üliõpilaste ja teadlaste mobiilsus on normaalne nähtus ning selmet muretseda välisüliõpilaste ja -teadlaste Eestist lahkumise pärast, peaksime leidma võimalusi, kuidas kasutada nende potentsiaali Eesti hüvanguks olukorras, kus nad ise Eestis ei viibi. Üks hea võimalus on riiklikult koordineeritud ja hallatava vilistlasvõrgustiku loomine.

Esimene asi, mida taolised portaalid pakuvad, on sideme hoidmine ja edasine arendamine vilistlastega, et nad saaksid kursis olla oma endises vastuvõtjariigis toimuvaga. Selleks on erinevad uudisvood, aga ka üritused, veebinarid jmt. Lisaks on need olulised kanalid ettevõtetele, kes saavad tööpakkumisi edastada. Ent leian, et oluline aspekt on ka kureeritud rahvusvaheline koostöö. Siit lahkunud edukad vilistlased on sageli tegusad ka oma uues sihtriigis, olgu avalikus sektoris ametnikuna, akadeemilises sektoris teadustöötajana või erasektoris ettevõtjana. Näen nende puhul tugevat potentsiaali rahvusvaheliste majandussidemete loomiseks.

Selle, senise juhusliku asemel tuleb astuda samme ühtse koordineerimise suunas. Vilistlastega, kellel on juba varasem kogemus Eestiga, on „saadikusuhte“ loomine tunduvalt lihtsam kui nendega, kellel pole varasemat kontakti Eestiga. Rootsis on vilistlasvõrgustiku puhul valitud välja ka strateegilised piirkonnad, millele spetsiifiliselt keskendutakse. Need on tavaliselt riigid, mis on olulised majanduskoostöö kontekstis või kus on suurem arv vilistlasi. Saksamaa idufirmasid käsitlev uuring näitas, et ettevõtjate veebipõhiste sotsiaalvõrgustike struktuur, eriti vilistlastega seotud sidemed, korreleerusid ettevõtte hilisema eduga, mis rõhutab vajadust hoida tugevaid vilistlastevahelisi suhteid ettevõtluses.

Ainuüksi ühel õppeaastal jätavad välisüliõpilased õpingute jooksul Eestisse miljoneid eurosid maksutulu ning võime vaid ette kujutada, milline potentsiaal oleks Eesti majandusele siit lahkunud vilistlaste hilisemal kasutamisel. Kas ei peaks me leidma viise, kuidas rakendada iga Eestis õppinud vilistlase võimekust ka siis, kui ta ise on siit juba lahkunud? Hästitoimiv vilistlasvõrgustik võiks kujuneda Eesti institutsioonide jaoks väärtuslikuks koostööplatvormiks, millest võidaksid mõlemad, nii vilistlased kui meie riik.