Tõnis Soopalu: Eesti toit vajab pääsukesest suuremat märki

Hiljuti Inglismaad külastades nägin, et mitte ainult Clarksoni nimega müügiletid ei eelista kodumaist. Patriotismi „We back British farming“ võib kohata ka suurtes toidupoodides, kus ollakse uhked, et nende lettidel on kohalikust toorainest valmistatud kaup. Kas meil on midagi võrdväärset Eestis? Kus on suured sildid, et see sai on tehtud ainult eestimaisest jahust või see šašlõkk on pärit Eesti seafarmist? Meil on leivakoti peal väike pääsukesemärk. Ma ei ütle, et eestimaise toidu teadlikkuse tõstmiseks pole tööd tehtud. Aga kontrast on lihtsalt nii suur.

Meil ei ole Clarksonit, aga meil on talud, kes toodavad kindlasti sama head toorainet nagu kolleegid ühendkuningriigist. Diddly Squati farmipoodi luues sai Jeremyle selgeks, et kui pood tohib müüa ainult 25 kilomeetri raadiuses toodetud tooteid, oli aeg kutsuda ümberkaudsed farmerid väikesele pärastlõunasele teele. Koostöö ja üksteise toetamine on üks edu võtmetest, mida võiks meilgi rohkem rakendada. Muidugi ma tean, et sõna „koostöö“ tähendab eestlastele nurga taga luuravat tüli raha pärast. Kuid meid on liiga vähe, et teha eestlane versus eestlane kahevõitlust.

Kuidas siis Eestis tuua talutoit inimestele lähemale, sest Poola vorst maitseb ju peaaegu sama hästi kui Eesti vorst, aga on odavam! Ilmselgelt ei saa ma öelda, et tarbijad peavad ainult Eesti toorainest tehtud kaupa ostma, sest näiteks kohvioad Eestis ei kasva, kuid toidukorvi koostades võiks seal vähemalt mõni Eesti päritolu toiduaine olla. Eestimaiseid kaubamärke me sageli juba eelistame, kuid väikeseid tootjaid see ei aita, sest nende tooted ei pruugigi olla letis.

Teadlikkuse tõstmisega saame tuua kogu põllumajanduse inimestele lähemale. Mina teen seda läbi sotsiaalmeedia, näidates ausalt teraviljakasvatuse argipäeva. Kana-Tanelit oleme näinud kolm telehooaega maadlemas kõikvõimalike raskustega, aga saare kadakas ei taha murduda. Nopri talu toob eestimaised piimatooted eestlase teadvusesse läbi huumori. See kõik on tänuväärt sissevaade põllumajanduse argiellu, aga me võiks seda veelgi rohkem teha.

Toon Inglismaalt veel ühe näite, milleks on põllumajanduse teadlikkuse tõstmise keskus FarmED. Taastava põllumajanduse põhimõtteid järgiv 40 hektari suurune talu on eriline oma avatud kontseptsiooni poolest. Meiega olid külalistena koos erinevate elualade esindajad, keda huvitas siiralt, kuidas elavad vihmaussid või kui kiiresti kaotab petersell oma toiteväärtuse pärast korjamist.

Tavakodanik võtab sealt kaasa teadlikkuse, kuidas käib põllumajandus ning kui palju tegelikult maaharija oma maasse panustab. Maaettevõtja näeb, et selline ärimudel saab olla jätkusuutlik. Eriti üllatuslik oli see, kuidas peremees Ian keskuse tegemisi tutvustas. Tema avatus numbritega oli mulle kui „numbritest-me-ei-räägi“-eestlasele täiesti ennekuulmatu. Kõik oma kulud ja tulud ladus ta salgamata lauale.

Lahendus on ju lihtne: teeme Eestisse FarmEDi sarnase külastuskeskuse, jagame oma kogemusi, põllumehed rakendavad parimaid praktikaid, inimesed saavad teadlikuks, tarbivad rohkem eestimaiseid tooteid ja probleemid lahendatud! Jah ja ei, sellised projektid tulevad siis, kui maaettevõtjatel on vähemalt teatud kindlus, et inimesed tõesti kohale tulevad ja päriselt huvituvad.