Andres Peets: Eesti Vabariik olgu kui aktsiaselts

Eestlaste pangahoiused küündivad 12 miljardi euroni ja on järjest kiireneva inflatsiooni pureda. Tõsi, riik viis eelmisel suvel läbi jaeinvestoritele suunatud võlakirja emissiooni. Emissiooni eesmärk oli koguda kakssada miljonit eurot. Emissioon märgiti mitmekordselt üle, aga paraku sai vastavalt kehtestatud emissiooni tingimustele märgitud 800 miljonist sisse kasseerida ainult paarsada miljonit.

Emissiooni korraldaja küll uhkeldas, et huvi oli väga kõrge, aga kui uurida tulemusi lähemalt, siis näeme, et vastupidiselt institutsionaalsetele investoritele tavahoiustajad riiki siiski ei usaldanud. Ja kuidas nad saidki, kui riik tegi pakkumise jaeinvestoritele. Tavaline hoiustaja sellisest finants-kantseliitlikust keelest küll miskit ei mõika ja kui mõistabki, siis pakutud tingimused ei pruukinud teda käivitada. Tavaline hoiustaja ei ole investor. Kui oleks, küll ta siis oleks oma raha juba ammu kuhugi kasulikult paigutanud. Olgu märgitud, et niinimetatud jaeinvestorite osakaal oli selles emissioonis vaid 29 miljonit eurot.

Mulle meenub üks naljaks mälestuskild vanavanemate jutust nõukaajal „Stalini jalarättideks“ nimetatud obligatsioonide, ehk rahva võlakirjade emissioonist. Nikita Hruštsovi 1961. aasta rahareformi käigus nulliti see rahapaigutus sisuliselt ära. Minu vanavanemad pidasid paremaks need seinale tapeedialuseks liimida. Mõni jäi ka perealbumisse järjehoidjaks.

Aga miks mitte kutsuda tavahoiustaja mingi loodava riigifirma aktsionäriks? Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium käivitas koostöös SmartCap’iga saja miljoni euro suuruse Kaitsefondi, mis hakkab investeerima Eesti kaitsetööstusesse. Euroopas valitseb suur puudus nii sõjatehnika, lõhkeainete, kui rakettide järele.

Tänu USA ähvardustele lõpetada igasugune kaitsekoostöö, ärkab Euroopa letargilisest unest, mis sunnib kogu Läänemaailma kaitsetööstuse kiirele arendamisele. See võiks olla ka Eesti töötleva tööstuse võimaluseks. Juba olemasolevad kaitsetööstusele orienteeritud ettevõtted on näidanud oma tehnoloogilist ja tootearenduse potentsiaali. Riik ise võiks mõne sellise firma rajada ja kodanikud osanikena sinna kaasata. Ilmselt saaks riik paremad mööndused letaalsete relvade arendamiseks, kui seda võimaldatakse eraettevõtetele.

Pole ju ka ajaloost saladuseks jäänud, et sõjatööstus toimib suurte kasumimarginaalide toel. Tehnoloogiliselt kõrge lisandväärtusega tooted läheks ka mujal maailmas kaubaks ning kosutaks meie ekspordivõimekust. Mitte, et ma tahaks sõjahüsteeriat õhutada, aga tänases situatsioonis oleks naiivne tõsiasjadest mööda vaadata.

Sellisesse riigiettevõttesse, mille aktsionärideks on ka riigi kodanikud, võiks saada välisinvesteeringuid. Hästi majandatud riik ja tõsiseltvõetavate välisinvesteeringute olemasolu oleks riigikaitse seisukohalt sama oluline, kui pungil raketilaod. Riik võiks lisaväärtusena aktsionäride panust tagada riigile kuuluva varaga. Nelikümmend protsenti maaressurssist kuulub riigile, ka suur osa metsadest. Tallinna Sadama ning Eesti Energia aktsiatega tagades saaks ka suurema summa investeerinud kodanik rahulikult magada.

On viimane aeg ametkondlikust asendustegevusest ning nomenklatuursest siestast loobuda ning hakata mõtlema kastist välja. Väga kaugele kastist välja. Riik vajab innovatsiooni poliitikas.