Kristiina Saks: Eesti ei saa olla midagi vähemat kui Tommy Cash

Need on lood, mida me räägime endile iga päev. Ja need on lood, mida me usume. Kantar Emori Eesti elanike kindlustundeindeks on viimased 12 kuud järjest langenud. Inimesed arvavad, et nende perel ja riigil läheb raskemaks. Ka Eesti ettevõtjate kindlustunne on madal, kinnitab Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja uuring.

Eestil on (vähemalt) kaks probleemi. Esiteks, meie bränd ei kanna enam. Me armastame rääkida endast kui tiigrist, kes vallutab maailma, aga tiigrist on saanud ilves või kodustatud hiirekuningas. On suuremaid tiigreid Singapurist Lõuna-Koreani. Teiseks, kui tiigrist on saanud väiksem kaslane, siis mis on Eesti uus suur narratiiv?

Mis on need võimestavad lood, mida me räägime selliselt, et me neid päriselt usume? E-residentsus? E-valitsus? PISA-tipu vääriline haridussüsteem? Bolt? Wise? Loodusturism? Lähtekohti justkui jagub, aga terviklikku lugu ei ole. Eesti on maailmas vähetuntud, paigutudes Global Soft Index pingereas tuntuse poolest 128. riigiks 193 seas.

Mäletan, et kui ma käisin 20 aastat tagasi Hollandis rahvusvahelises laagris, oli mul tavalise Eesti noorena väga lihtne rääkida meie lugu eesrindlikust digiriigist ja start-up´ide kasvulavast. Praegu on mul kohati keeruline kokku võtta, mis see Eesti siis ikkagi on. Ja ma arvan, et see on probleem. Iga kodanik on oma riigi brändisaadik. Minule kodanikuna on aga hägune see, mis on Eesti suur lugu, mida iga eestlane peaks peast teadma? Ja mitte ainult teadma, vaid ka tundma? Nagu näitab Tommy Cash – läbilöögiks ei pea olema ideaalne, aga sa pead teadma, kes sa oled.

Loomulikult ei loo lugu üksinda edukat riiki, vaid vaja on ka toodet. Eesti arengutempo on seiskunud, toonitas president Alar Karis oma aastapäevakõnes ärgitades leidlikkusele tootlikkuse kasvatamiseks. Riigi ülesanne ei ole olla ise tootearendaja: pista rinda tehnoloogiahiidudega keelemudelites või leida Alzheimerile ravim. Riigi ülesanne on luua tingimused, milles inimesed, kel on ressursid ja taiplikkus, saaksid seda Eestis teha.

Meil ei ole õigust oodata, et Bolti-sarnased ettevõtted hoiaksid oma arendustegevusi siin patriotismist. Või pahandada, kui mõni teine „oma inimene“ teeb suurinvesteeringuid naaberriigis. Meil on vaja keskkonda, kus ettevõtted tahaksid päriselt tegutseda, sest siin on head tingimused. Tooted ja tootlikkus on aga eraldi teema. Ma räägin brändist ja vajadusest narratiivi järele.