Tarvo Vaarmets: rikkuse kõrval olgu meil ka elumõnu mõõdik

Väga palju tsiteeritud uurimuses* pakuvad Diener ja Seligman välja, et üldisema taseme, sealhulgas ettevõtete ja valitsuse otsused peaksid palju rohkem arvestama inimeste rahuloluga ehk inimeste enda elumõnu-hinnangutega. Nad toovad välja, et majandusmõõdikutel on märkimisväärsed piirangud, need on liiga kitsad ega anna seepärast vajalikku infot inimeste elumõnu kohta.

Diener ja Seligman nendivad siiski, et majandusmõõdikud, nagu SKT ja nende järgimine on ülimalt oluline majanduse varajastes arengufaasides, kui põhivajaduste rahuldamine on kõige olulisem. Pärast seda – ühiskonna jõukuse kasvades – muutub majanduslik rikkus inimeste jaoks vähem oluliseks ja elumõnu hakkavad rohkem mõjutama hoopis mittemateriaalsed faktorid, nagu inimsuhted ja rahulolu tööga.

Diener ja Seligman pakuvad välja, et majandusmõõdikute kõrval on oluline keskenduda näiteks sotsiaalse kapitali, demokraatliku juhtimise ja inimõigustega seotud mõõdikutele.

Maailmapanga hinnangul on Eesti rikas riik, sest paigutub sissetulekute järgi kõige kõrgemasse ehk kõige suuremate sissetulekutega riikide kategooriasse. See tähendabki, et Eestil on aeg hakata majandusmõõdikute kõrval tähtsustama ka muid, majandusega vähem seotud mõõdikuid.

Teisisõnu on nii viidatud uuringu kui ka teiste sarnaste teadusartiklite järgi rikkas ühiskonnas, nagu Eesti mõistlik keskenduda ka inimeste rahulolu mõõtmisele ja selle suurendamisele, sealhulgas vaimsele tervisele ja selle toetamisele.

Majandus- ja n-ö õnnemõõdikute koos kasutamine ehk laiem vaade aitaks teha elumõnu suurendavaid, mõjukamaid ja paremini sihitud otsuseid. Näiteks toovad rahulolevad inimesed tihti ka suuremat majanduskasu. Nii on leitud, et rahulolevad töötajad parandavad ettevõtte kasumlikkust ehk on ka ettevõtte enda huvides.

Loomulikult on see kõik statistika, üldine ja keskmine. Ka Eestis on palju inimesi, kellel on raha puudu ja just raha pidurdab nende elumõnu. Muidugi peame ka nendele inimestele tähelepanu pöörama ja neid aitama.