Jaanika Altraja: rohepöördes õnnestumiseks tuleb vähendada ebavõrdsust

Miks on ebavõrdusega tegelemine oluline? Uuringud on näidanud, et ebavõrdsemas ühiskonnas on rohkem vägivalda, vaimse ja füüsilise tervise probleeme, sõltuvushäireid ja see mõjutab kõiki ühiskonna liikmeid. Sotsiaalepidemioloog Richard Wilkinson toob oma uuringus välja olulise aspekti: on üldteada, et vaesema elanikkonna tervisenäitajad on kehvad, ent kehva tervist ei põhjusta vaesus eraldiseisvana, vaid vaesus keset rikkust ehk teisisõnu ebavõrdsus.

Rikkad ja vaesed pole üksteisest isoleeritud, oleme seotud näiteks läbi ühiste töösidemete, tervishoiusüsteemi ja läbi demokraatia ühiste ühiskondlike arengute poole pürgimisel. Nagu maailma väärtuste uuringu andmed näitavad, saab muutus tolerantsema ja keskkonnasäästlikuma väärtusruumi poole toimuda alles siis, kui inimeste aeg, energia ja vaimne ressurss ei kulu ainult igapäevasele toimetulekule ja ellujäämisele.

Eesti on OECD Euroopa liikmetest Läti järel kõige ebavõrdsema maksusüsteemiga riik. Liberaalne maksupoliitika aitas meie majandusel kiiresti areneda, kuid nüüd mõjub dogmaatilise jäänukina. Oleme viimaste Euroopa Liidu riikide seas, kus pole astmelist tulumaksu. Meil on Euroopa kõige madalamad varamaksud, ettevõtete tulumaksu osakaal maksusüsteemis Euroopa madalaimate seas. Meil on teiste Euroopa riikidega võrreldes erakordselt väike maksukoorem suure sissetulekuga inimestel ja suur maksukoorem väikese sissetulekuga inimestel.

Kui meie poliitikud ei taha ebavõrduse vähendamisega tegeleda, siis siin saaksid ettevõtjad ohjad haarata. Siit tulevad idealistlikud mõtted, aga unistamine ei ole keelatud ja unistustest võib kunagi saada reaalsus.

Kõik algab mõtteviisi muutustest. Meil võiks olla läbimõeldum, läbipõlemist ennetav töökultuur, kus raha asemel seatakse esikohale heaolu, nii inimeste kui looduse oma. Kiirest kasumi kasvatamisest võiks ettepoole seada oma töötajatele väärika ja äraelamist võimaldava palga maksmise, tööaja vähendamise (lühemad tööpäevad või neljapäevane töönädal), mida paljud teadlased soovitavad kui head abinõu väheneva rahvastiku, keskkonnakriiside üheks lahenduseks, samuti tervisenäitajate parandamiseks, paremaks töö ja pereelu tasakaaluks.

Erakondadele annetamisel võiks ettevõtjad lähtuda mitte sellest, mis kasu saaks oma ärile, vaid mis kasu saaks kogu ühiskond, meie nii armas Eesti riik ja rahvas. Näiteks võiks ettevõtjad ise nõuda dogmaatilistelt poliitikutelt maksupoliitika kaasajastamist. Meil võiks olla teiste Euroopa riikidega võrreldavad varamaksud, astmeline tulumaks, kõrgem pension ja alampalk. Seda, milleks meil suuremat maksutulu vaja läheb, võiks loetlema jäädagi, alustades riigikaitsest, haridusest, tervishoiust, sotsiaalhoolekandest.

Siinkohal mõistan, et on ettevõtjaid, kes tulevad ots otsaga kokku, ja hea, kui nad üldse suudavad maapiirkondades inimestele mingitki tööd pakkuda. Sellepärast peaksidki eelkõige just suurettevõtted ja need viis protsenti inimestest, kes omavad poolt Eesti varast, panustama rohkem. Maksudesse võiks suhtuda kui auasja, mitte tubli inimese karistamise viisi. Meie Eesti edukus sõltub sellest, kui palju me panustame selle arengusse ise: kes tööga, kes maksudega, kes uusi ilmakodanikke ilmale tuues.

Kas meis on piisavalt empaatiat, et mõelda laiemalt kui ainult oma ninaesisele? Kellel ei jagu empaatiat, siis siin kohal tuleb appi ratsionaalsus. Milleks mitte vähendada ebavõrdust, kui see tooks rahva tervisenäitajate paranemise (väiksemad kulud tervishoiule, parem ligipääs tervishoiuteenustele), suurema ühiskondliku sidususe (vähem populistide valimist, vähem viha ja vägivalda) ja tahte panustada rohepöördesse (peame täitma rahvusvahelisi kokkuleppeid, et trahve vältida)?