Enn Karin: Põhjamaade mudel annab ka meile soodsa elektri

Soome, Rootsi ja Norra on per capita ühed suurimad elektritootjad ja -tarbijad maailmas, mille tõestuseks on energiamahukad tööstused, mis annavad märkimisväärse osa kogu sisemajanduse kogutoodangust ning kõrge lisandväärtusega töökohtadest. Maailmas, kus CO₂ vaba energiatootmine on muutumas üha olulisemaks, on Põhjamaadel selge konkurentsieelis. Kusjuures CO₂ vaba energiatootmise tipus troonivad riigid omavad kas hüdro- või tuumaelektrijaamu.

Hüdro- ja tuumaenergia on olulised võrgustabiilsuse tagamise seisukohast. Soome, Rootsi ja Norra on ühine sagedusala, mille võrguinerts on tunduvalt väiksem näiteks Kesk-Euroopa või Venemaa sagedusalast. Seega tuleb võimalikult suur osakaal elektritootmisest hoida nö konventsionaalsena ehk läbi generaatori võrgusagedust tasakaalustamas. Ka Baltikumil seisab järgmisel aastal ees liitumine Kesk-Euroopa sagedusalaga, mille tagab ühendus läbi Suwalki koridori Poola-Leedu vahel.

Praeguses julgeolekuolukorras tuleks Baltikumil tõsiselt kaaluda, kuidas tagada varustuskindlus nii piisava energiavarustuse kui ka võrgu töökindluse seisukohast juhul, kui välisühendustega peaks midagi juhtuma. Põhjamaade elektrisüsteem pakub selleks väga head eeskuju, kus on olemas nii arenev tuuleenergeetika, hüdroenergia kui ka tuumaenergia, et tagada pidev energiavarustus kui ka võrgu stabiilsus.

Eestil on plaanis 2030. aastaks saavutada tarbimises 100% taastuvenergia osakaal. Ootus on, et see viib meid konkurentsi Põhjamaadega. Silmanähtavalt on asutud neid eesmärke ellu viima – päikeseparkide rajamine jätkub kiires tempos ja tagab peagi suvel märkimisväärse osa tarbimisest. Ka tuuleenergeetikas on oodata tootmise 2-3kordset kasvu järgmise paari aasta jooksul ja plaanis on rajada avameretuulepark selle kümnendi lõpuks, mis ilmselt saab teoks suuresti riigi pakutava subsiidiumi toel.

Kõike seda peaks vajadusel kompenseerima gaasil töötavad elektrijaamad. Nende jaamade suurust ja maksumust veel ei ole avalikustatud, kuid mööndakse, et suuresti jääb see riigi või tarbija kanda läbi otsese investeeringu ja/või võrgutasu tõusu, kus me maksame võrgustabiilsuse hoidmise eest süsteemiteenuse näol. Paljud eksperdid ja ettevõtjad samas nendivad, et Eesti energiapoliitika on poolik, keskendudes ainult taastuvenergia tootmise suurendamisele, kuid tervikvisioon on puudulik ja kaheldakse, kas hetke plaan lahendab energia hinna konkurentsivõime küsimuse.

Võtame taas eeskujuks Põhjamaad, kus lisaks tuuleenergiale on ka hüdroenergia ja tuumaenergia. Hüdroenergia potentsiaal on Eestis madal, seega on alternatiiviks tuumaenergia. Tuumaenergia debatt Eestis on hoogustumas ja esimesed sammud selleks on astutud. Tuumaenergia töörühm esitas 2023. aasta lõpus oma uuringu tulemused, mis kinnitasid, et Eestil tasub kaaluda tuumaelektrijaama rajamist. Peamised argumendid tuumaenergia poolt on varustuskindlus ja konkurentsivõime. Olukorras, kus enamik Läänemere riike omab või plaanib rajada tuumaelektrijaamu, oleks strateegiliselt tark ka Eestil sarnaseid plaane teha.

Tuumaenergia ei välista taastuvenergeetikat, vaid ta võimaldab luua CO₂-neutraalse energiasüsteemi, kus tuumaenergia pakub stabiilse osa baaskoormusest terve aasta vältel. Taastuvenergia rolliks jääb koormustippude katmine koos salvestuse ja tarbimise juhtimisega. Sellega välistame suuresti vajaduse näiteks gaasielektrijaamade järele, mis seisaks tihti kasutuseta ja oleks seetõttu väga kallid. Selle tulemusena säästame riigi üleinvesteerimisest taastuvenergeetikasse ja salvestusse, mis suuresti sõltuvad subsiidiumitest ja ebamõistlikuna tunduvatest investeeringutest gaasielektrijaamadesse.

Lisaks aitab tuumaelektrijaam Eestil silma paista kui energiapoliitiliselt otsustuskindla ja tehnoloogiliselt eesrindliku riigina, kus pikaajaliselt on tagatud soodne elekter terve aasta vältel. See on strateegia, mis teeb Eesti pikas plaanis edukaks.