Rait Kaarma: neoordoliberalistlik gambiit ehk enne voodi üles ja siis kosmosesse

Ettevõtjate asi on teha ning teenida kasumit. Täna ei vaidlusta peaaegu keegi, et tarbijate rahuolu, majanduskasvu kiirus ning innovatsioon sõltuvad suuresti toimiva konkurentsi olemasolust.

Eeltoodut ei saavuta riik aga kunagi passiivsusega (kuna kapitalil on tendents koonduda). Eestis on näiteks paari ettevõtja teadliku ja kavala tegevuse tulemusel konkurents mõnes valdkonnas sisuliselt olematu (kinoturg).

Turu kaitsmine tähendab paljuski konkurentsiametile ulatuslikumate õiguste ja vastutuste andmist, aga mitte ainult. Turu partikulaarsuse tagamiseks tuleb mh võrdsustada regulatiivset mängulauda. Keerustuva ühiskonna ja ELi õigusruumi tõttu pole suurem dereguleerimine võimalik, mistõttu on suurtel ning turul domineerivatel ettevõtjatel mastaabiefektist tulenevalt palju lihtsam regulatsioonidega toime tulla.

Seega peab riik iga uue regulatsiooni kehtestamisel kohustuslikus korras tagama kõikidele uue seaduse mõjuvälja jäävatele ettevõtjatele seaduste järgimiseks vajalikud tasuta tööriistad (nt tasuta veebikoolitused ja ühised veebiplatvormid regulatsioonidega hõlpsasti toimetulekuks). Seaduse avaldamisest Riigi Teatajas ei piisa.

Kindlasti on veel viise, kuidas turgu paremini konkurentsile avada. Eesti majandust veab edasi ikka konkurents ja ettevõtjatele selleks võrdsete võimaluste tagamine.

Riik peab tagama võrdsemad tingimused inimeste eneseteostuseks ka väljaspool ettevõtlust. Ei ole juhus, et statistiliselt pidavat kõige lihtsam olema ajalehepoisil miljonäriks saada Taanis, kus liberaalset tööjõuturgu toetab ulatuslik riiklik sotsiaalne tugivõrgustik.

Riigi kohus on tagada kõigile inimestele eneseteostuse võimalus, aga tagatud peab olema talutav elu ka neile, kes ei soovi ennast aktiivselt erasektoris või avalikus sektoris teostada. Ühiskond ei ole taandatav vaid majanduseks ehk kõige olulisem on inimväärikus.